Äsja lõppenud NATO tippkohtumine Vilniuses oli esimene taoline, mis kuulutas end ise ajalooliseks, kuigi mitte esimene, mis jättis kasutamata ajaloo pakutud võimaluse vaba maailma otsustavalt tugevdada.
Tõeliselt ajalooliseks oleks NATO tippkohtumise teinud selgesõnaline Ukraina liikmeksvõtmise plaan. Sellist sõnastust tippkohtumise lõppkommünikeesse kokku leppida ei suudetud. Kuigi Ukraina „tulevikus“ NATO liikmeks saamist taaskinnitati, lisati kommünikeesse üsna harukordselt ka kinnitus, et NATO on Ukraina liikmessaamise tempo ja viisi küsimuses lõhki. „Meil on võimalik esitada Ukrainale kutse alliansiga liitumiseks, kui liitlased kokku lepivad ja tingimused on täidetud.“
Seega, tõepoolest ajalooliselt, kirjutati kommünikeesse sisse liitlaste erimeelsus Euroopa julgeoleku kõige olulisemas hetkeküsimuses. Muide, seni on vähemalt ametlikes tekstides alati kinnitatud, et liikmelisuse tingimuste täitmisel kandidaatriik kvalifitseerub. Nüüd on välja öeldud, et liitlaste nõustumine ei ole otsesõltuvuses tingimuste täitmisest.
Samas on Eestil enesel põhjust Vilniuses saavutatuga rahul olla. Kui strateegiliselt jättis NATO Euroopa julgeoleku Ukraina küsimuse pooliku lahenduse tõttu raskesti ennustatavate ilmaolude kätte, siis NATO idatiib ja eriti kirdesuund võib ennast täna märksa julgemalt tunda. Nii nagu 2014 pärast Krimmi annekteerimist ja ka 2022 Venemaa suuragressiooni algust tulid suuremad liitlased Vilniuses kaasa varem nii Washingtonis kui Berliinis ja Pariisis võimatuks peetud kaitsetugevdustega Läänemere ruumis.
Me pole enam B-kategooria riik
Kui 2014 saabusid NATO hävitajad Ämarisse ja Briti pataljon Tapale, siis 2022 Madridis otsustati, et Balti riikide kaitseplaanid ja tegelikud NATO võimed Balti riikide kaitseks tuleb viia vastavusse nüüd lõplikult omaks võetud Vene ohuga. Vilniuses said uued kaitseplaanid kinnitatud. Liialdamata võib öelda, et sellega murdsime lõplikult välja n-ö teise kategooria NATO liikme staatusest. Kuni Madridini võis põhjendatult kahelda, kas NATO-l ikka on Venemaa rünnaku puhul Balti riikide reaalse sõjalise kaitsmisega tõsi taga, ent nüüd on asjad selged. Meie kaitseplaani üksikasjad on arusaadavalt templi all, aga ka lõppkommünikeesse jõudnud kinnitused on piisavad nägemaks, et NATO on ühemõtteliselt otsustanud Balti riike relvaga kaitsta.
Kuni 2022. aastani olid meie kaitseplaanid ebamäärased, ei olnud aru saada, millised üksused kui kiiresti, kuhu ja kas üldse Balti riikide kaitseks tegevusse asuvad, aga nüüd on plaan konkreetsete võimetega kaetud. Küllap osaliselt idatiiva riikide rahustamiseks, ent siiski selgesõnaliselt kinnitati Vilniuse otsuses lausa kolm korda, et „iga tolli“ NATO territooriumi kaitstakse.
Idatiiva riikides seni asunud NATO pataljoni lahingugrupid suurendatakse brigaadideks. Kokku on lepitud õhutõrje, käsuliinide, relvastuse eelpaigutuse, õhuväe, vägede kiirema siirdamise ja kümnetes muudes küsimustes. Kõige olulisem muudatus meie jaoks ongi vast see, et kui seni olid kaitseplaanid mitte ainult hõredalt sisustatud, vaid valdavalt ka konkreetsete jõududega katmata, siis nüüd on paljus tänu Eesti kaitseministeeriumi ja kaitseväe juhataja visale tööle saavutatud konkreetsed kokkulepped NATO riikidega konkreetsete nende üksuste rollis kaitseplaanide rakendamisel. Kokku on lepitud ka, et meie kaitseplaani hakatakse regulaarselt õppustega läbi harjutama. See tähendab muu hulgas, et Nursipalu harjutusala laiendus on absoluutne julgeolekuvajadus.
Piirkonnas laiemalt on kaks väga head uudist. Juba enne Vilniust lõppes Soome NATOsse astumise kiirmarss. Eesti ja kogu Läänemere kaitsmine nüüd, kus Soome on NATO territoorium, vähendab oluliselt nn Suwałki maakitsuse probleemi, tugevdab kordades NATO võimekust õhus ja pöörab sõjalise tasakaalu Läänemerel otsustavalt meie kasuks. Lisame siia teise, vahetult enne Vilniust saabunud läbimurdeuudise Türgi presidendi meelemuutusest ja Rootsile NATO-ukse lahtitegemisest ning pilt paraneb veelgi. Läänemeri on kohe saamas NATO sisemereks ja Eesti on saamas meie usutavaks kaitseks nii hädasti vajalikku strateegilist sügavust.
Ameeriklaste kohalolek muudab pilti
Enne Vilniust toimus veel üks oluline hoiakumuutus Balti riikide kaitsmiskavades. Kuni 2022. aasta veebruarini olid USA kaitseplaneerijad ja valitsused visalt seisukohal, et USA sõjaväe pidevat kohalolu Balti riikides tuleb vältida. Küll Venemaa mitte provotseerimise, küll sõjalise ebaotstarbekuse, küll eelarveliste põhjendustega. Mis iganes põhjendused olid, meie jaoks nägi asi välja nii, et kui venelased ründavad, siis me langeme vapralt, kaotame ajutiselt territooriumi ja siis ameeriklased koos NATOga võtavad selle tagasi.
Ka aastaid Eestit väisanud USA üksused ja laevad käisid siin ennast näitamas. Ent mitte konkreetsete kaitsekavade läbiharjutamiseks konkreetsete ohustsenaariumide vastu. Nüüd on see totaalselt muutunud. USA on juba paigutanud Eestisse enam kui kompanii jagu mehi, toonud siia õhutõrjevõimet ja muud kriitiliselt tarvilikku. Avaldatud on kavatsust kohalolu suurendada, mis seni seisab pigem Eesti vastuvõtuvõimekuse kui USA valmiduse taga. USA üksused on nüüd konkreetselt võtnud ülesandeid Eesti kaitseplaani rakendamisel.
Kokkuvõttes. Kui ma viisteist aastat tagasi kirjutasin, et Eesti reaalseks kaitsmiseks peaks siin olema vähemalt mingi „anglosaksi“ kontingent ja tekitasin sellega silmapööritamist nii meie kui USA välisministeeriumides, siis nüüd on see tagasihoidlik soov kümneid kordi tugevama vastusega täidetud.
Lõpetuseks veel Ukrainast
Kuigi nende ja meie arusaam, et ainult Ukraina NATO liikmelisus tagab Euroopas rahu, ei leidnud Vilniuses lõplikku mõistmist, sai Ukraina – natuke ehk kompensatsiooni korras – Vilniusest siiski rohkem kui kaks aastat tagasi oleks keegi osanud unes näha.
Loodi Ukraina-NATO Nõukogu, mis paneb ukrainlased võrdsena NATO liidritega laua taha. Küll kõrvaltoas, aga siiski. Sisuliselt lubati relvaabi kuni Ukraina kogu territooriumi, „sealhulgas Krimmi“ vabastamiseni, sõja lõpetamiseks kuulutati möödapääsmatuks Venemaa vastutusele võtmine sõjakuritegude eest ja paralleelselt kuulutas G7 välja pikaajalise Ukraina julgeolekutagatiste paketi.
Lisaks on president Joe Biden lubanud Ukrainale sarnast julgeolekupakti nagu USA-l on Iisraeliga. Selline lahendus on muidugi oluliselt kallim ja ikkagi riskantsem kui NATO liikmelisus, aga määratult parem kui ebamäärased jutud Ukraina kaitsmisest veel paari aasta eest.
Kui mõelda, millise hüppe on NATO viimase paari aastaga teinud 90ndate aastate letargiast konkreetsete sammudeni Vene ohu maandamiseks, on ka Ukraina liikmeksvõtmine kindlasti võimalik kiiremini kui pessimistid kardavad. Jah, Ukraina tee NATOsse käib läbi võidu Venemaa üle, mis endiselt pole kerge ja on pehmelt öeldes ebaõiglane. Jah, Ukraina on meie arvates liikmelisuse ammu ära teeninud, ent Ukraina on kindlalt NATO poole teel.