Teisel rindel peame ära tundma destabiliseerivaid narratiive, mida päevast päeva sisestatakse Eesti ühiskondlikku debatti. Paljud neist on koomilised ja lootusetud, aga eestlased ei ole kaugeltki üle saanud okupatsioonitraumast ja viimased paarkümmend aastat on venelased oma demoraliseerimistegevust meie peal üritanud. Rünnatud on peaaegu kõiki Eesti identiteedi ja riikluse põhielemente.
Nende rünnakute üks näide on keel: oleme lasknud kasvada tervel põlvkonnal, kellest paljud arvavad, et «õiglane» oleks, kui Eesti oleks kakskeelne riik. Aastaid on takistatud eestikeelsele haridusele üleminekut, riigiasutused on järk-järgult läinud üle kakskeelsele suhtlusele, isegi riigikogu koduleht on ka vene keeles, kinodes näidatakse venekeelse dubleeringuga filme, avalikus ruumis on isegi veel sõja ajal venekeelseid teavitusi kohati samas mahus eestikeelsetega. «Diskrimineerimise» vale on ka paljude eestlaste seas muutunud tõeks.
Teine näide on rünnakud riikluse järjepidevusele, n-ö ajalootõde ja iseseisvuse tõde. Kultiveeritakse «hääletu alistumise» müüti, Eesti riigi loojaid püütakse rääkida reeturiteks. Konstantin Päts on hirmutavalt paljude silmis negatiivne tegelane Eesti ajaloos, kes «müüs meid maha», «ajas Venemaaga äri», «andis riigi ära», talle pealinna mälestusmärgi püstitamine tekitas peaaegu kultuuriinimeste protesti.
Selles vallas on kõige ohtlikum «Nõukogude aja» normaliseerimise narratiiv. Lood alates jutust «vaadake, kui odav oli Vene ajal viin ja elekter» kuni «Nõukogude Liit ehitas Eestisse tööstuse». Sellega tegeleb Moskva aastakümneid aktiivselt ja mitte ainult meil.
«Nõukogude normaliseerimise» näitel on hea vaadelda kognitiivse sõja kolmandat rinnet, kus meie vaenlased on olnud ehk kõige edukamad. See on sõnakasutuse rinne, mõjutusoperatsioonid alateadvuse tasemel.
Alustasin seda lugu sõna jõu rõhutamisest. Fraasid «nõukogude aeg», «ENSV», ebardsõna «nõukaaeg» on kasutuses meie enesepildi moonutamisel ja me isegi ei taju seda.
Eesti 1992. aastal vastu võetud põhiseaduse preambul ütleb, et Eesti on riik, mis on «välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril». Meie riiklus, mille kaitsmist ja arendamist põhiseadus nõuab, on sama riiklus viimased 106 aastat. Selles küsimuses on meie lugude vastasseis Venemaaga kõige teravam ja kõige kriitilisem. Venemaa on Eesti taasvabanemisest saadik olnud raevukalt seisukohal, et Eesti Vabariik on uus riik, millele «Venemaa andis vabaduse».
Putini kurikuulus vastus Astrid Kannelile pressikonverentsil 2006. aastal sisaldas mõtet, et Eesti riiklus oli Venemaa ja Saksamaa kokkulepe. Venemaa «andis» osa oma territooriumist Saksamaale ja 1940. aastal võttis tagasi. Alates 1991. aastast on Kreml alati hoidnud soojas lugu, et Venemaa «andis Balti riikidele iseseisvuse». Putin, Lavrov, Medvedev ja teised on korduvalt kurtnud, et Balti riigid ei näita Venemaa suhtes üles piisavat «tänulikkust, et Venemaa nad vabaks andis».
Kokkuvõtlikult on Vene kehtiv lugu Eesti riikluse kohta umbes selline (tähele tuleb panna, et vene lugudes nagu ka vene muinasjuttudes on vastuolud normaalsed, isegi soovitatavad): «Eesti iseseisvumine 1918–1920 oli ühest küljest Venemaa ja Saksamaa vahel tehtud sobing ja samal ajal ka vaenulike välisriikide ja Eesti russofoobide vandenõu Venemaa vastu. Eesti Vabariik 1918–1940 oli kuritegu. Eesti okupeerimine NSV Liidu poolt oli mõeldud eestlaste kaitseks ning samal ajal toimus see vabatahtlikult ja seaduslikult. Mingit okupatsiooni ei olnud, Eesti õitses ja kasvas NSV Liidu koosseisus. 1991. aastal kasutasid lääneriigid ära Venemaa nõrkuse ja lahkuse ning Venemaa lubas Eesti vabaks, aga sai seejuures petta, sest lubati, et Eesti jääb neutraalseks. Pealegi lahkus Eesti NSV Liidust ebaseaduslikult. Eesti peaks olema Venemaale tänulik nii oma okupeerimise kui ka «minna laskmise» eest, mis oli siiski ebaseaduslik.»
Selle looga hoitakse alaliselt üleval kahtlust Eesti riikluse legitiimsuses. Sisuliselt öeldakse, et Venemaa käes on lüliti, mis pani Eesti riigi tuled põlema ja mis võib soovi korral need uuesti ära kustutada.
Kõik olulisemad vastasseisud Eesti ja Venemaa vahel 1991. aastast saadik tuginevad sellele muinasjutule. «Okupatsiooni ajal Eestisse saabunud migrandid peavad saama Eesti kodakondsuse, sest Eesti kodakondsust ei olnud enne 1991. aastat olemas», «punamonumendid peavad püsima, sest Venemaa vabastas Eesti», «Tartu rahu ei kehti, sest Eesti astus vabatahtlikult Nõukogude Liitu», «okupatsiooni ei olnud» jne.
Selle loo rääkimises on ülitähtsad selles kasutatud sõnad. Sõnad, mida me sündmuste, tegude, nähtuste ja inimeste kirjeldamisel kasutame, kujundavad reaalsust. Sõnad on diagnoos toimuvale ja selle diagnoosi alusel kujundatakse reaktsioonid täpselt nagu haiguse puhul. Kui öeldakse, et kellelgi on lootusetu haigus või et Ukraina kaotab sõja igal juhul, siis pole mõtet ravile ja abile aega ega raha raisata. Kui öeldakse, et õigeaegse ja piisava abi korral saab patsiendi või rünnatava vähi või agressori käest päästa, siis on.
Eestlase kõrv on sõnakasutuses olnud iseseisvuse taastamisest saadik üsna terav. Aga seda välis- ja julgeolekupoliitikas, teiste poolt meie ja meie liitlaste kohta öeldu puhul. Näiteks 2014. aastal ütles Venemaa, et Ukrainas toimub kodusõda, Eesti ütles, et toimub «Vene Föderatsiooni sõjaline agressioon Ukraina vastu».
USA president aga ütles, et Venemaa «viis väed» Krimmi, ja nimetas toimuvat «sekkumiseks» ja «provokatsioonideks» Ida-Ukrainas. Ida-Euroopa rääkis Vene vägede sissetungist Ida-Ukrainasse ja okupatsioonist, vana Lääs rääkis «venemeelsete separatistide tegevusest».
Venemaa agressioon 2014. aastal oli rahvusvahelise õiguse järgi täpselt samasugune kuritegu rahu vastu ja samal moel karistatav nagu tänaseni jätkuv agressioon. Sõnad, millega Lääs toimuvat tollal kirjeldas, olid aga väga erinevad. Ja nende sõnade abil õigustati 2014. aastal jõuetut reageerimist. Kui sul on agressiivne leukeemia, aga arst ütleb, et see on gripp, pole õigeks raviks lootust. 2014. aastal võitis Läänes Venemaa narratiivirelv.
Me ei ütle ju «natsionaalsotsialistlik Eesti»
Viimased kaks aastat on loonud meile võimaluse Eesti narratiiv kehtima panna. Sõja-aastad on ka Lääne ajakirjanduse teadvusse tõstnud igapäevase sõnakasutuse julgeolekumõõtme. Kuni viimase ajani kasutas ka BBC Eesti okupatsioonist rääkides jutumärke täpselt nii, nagu KGB kasutas Tiefi valitsusest rääkides. Enam ei kasuta. Lääne ajakirjandus kasutas meie kohta visalt terminit «endine Nõukogude vabariik». Kohati jätkub see veel nüüdki. Ent siingi oleme saavutanud läbimurde. Veel mõne aasta eest kirjutasid Eesti suursaadikud Euroopas toimetustele vähese eduga kirju, paludes meie kohta «endine nõukogude» mitte kasutada.
Möödunud aasta juulis avaldas Associated Press oma nn stiiliraamatu täienduse. AP stiiliraamat on ingliskeelse ajakirjanduse kõige olulisem juhistekogum nii grammatika, keele- kui ka terminikasutuse küsimustes. Üksnes AP uudiseid loeb neli miljardit inimest päevas, ent stiiliraamatu soovitusi peavad silmas kõik kvaliteetväljaanded ja autorid. Nimetatud täiendus puudutas termini «endine nõukogude vabariik» (ingl former Soviet republic) kasutamist. AP stiiliraamatu juhis on nüüd, et ajakirjanikud väldiksid selle termini kasutamist «välja arvatud juhul, kui see on selgelt asjassepuutuv».
Eesti lugu räägib, et me ei olnud kunagi Nõukogude vabariik ja ei saa seetõttu olla ka endine Nõukogude vabariik. Me olime ebaseaduslikult annekteeritud ja okupeeritud.
Venelaste ajajoon Eesti 100 aasta ajaloo kohta on selline: Eesti Vabariik – ENSV – Natsi-Saksa poolt okupeeritud ENSV – ENSV – Eesti Vabariik. Eesti Vabariigi seisukohalt – ja üksnes see saab olla meie arusaam –, on ajajoon selline: Eesti Vabariik – okupeeritud Eesti Vabariik – Eesti Vabariik.
Kui välismail oleme vaenlase keelekasutuse ära tajunud ja «nõukogude» vastu edukalt tegutsenud, on kodus asi täiesti käest ära. Terminit «ENSV» kasutatakse ja tajutakse neutraalsena ja terminit «okupeeritud Eesti» või «Vene okupatsioon Eestis» vaat et poliitiliselt kallutatuna.
Üks tuntud kirjandusteadlane kirjutas hiljuti ühe mu teksti kohta, et seal olevat «järelmälulist tõlgendustungi», mida näitavat «mõni poliitiliselt laetud keeleline valik, nagu «teine Vene okupatsioon»». Eks ole. Saksa okupatsioon ei ole «poliitiliselt laetud», aga Vene okupatsioon on. Terminoloogilise järjekindluse mõttes tuleks juhul, kui me kasutame NSV Liidu poolt okupeeritud Eesti kohta «ENSV», kasutada Saksamaa poolt okupeeritud Eesti kohta ka «Generalbezirk Estland». ENSV on venelaste Generalbezirk Estland. Generalbezirk Estland on sakslaste ENSV. Me ei ütle Saksa okupatsiooni aegse Eesti kohta Natsionaalsotsialistlik Eesti, aga Nõukogude Eesti ütleme termini vildakust tajumata pidevalt.
See ei ole tühi väide. Meediamonitooring näitab ajakirjanduses järgmist sõnakasutust: «nõukaaeg» 752, «Nõukogude Eesti» 5111, ENSV 11 948, «Nõukogude aeg» 2704 ja «Nõukogude ajal» 35 510 (!) korda. Aga «okupeeritud Eesti» 1299, «okupatsiooniaeg» 1871, «okupatsiooni ajal» 5210 korda.
Vaenlase terminoloogia on seitsmekordses ülekaalus, nagu praegu venelased Avdijivkas. Veel enam, meil leidub küllalt neid, kes tõttavad seda terminloogiat kaitsma. Mäletatavasti on Mihhail Kõlvart selgitanud, et sõna «okupatsioon» tuleks vältida, sest «see solvavat paljusid inimesi». Ja see on muidugi vaenlasele kognitiivses dimensioonis suurepärane tulemus.
Vaenlaste terminoloogia sisestamine Eesti lugudesse on kognitiivse sõja salarelv. Sellega tegeles Nõukogude Liidu okupatsioon ja tema kollaborantkond aastakümneid. Mäletate, Vabadussõja asemel «kodusõda», taluperemehe asemel «kulak», metsavenna asemel muidugi «bandiit». Valdav osa kirjalikest allikmaterjalidest okupatsiooniperioodi kohta on vaenlase kirjutatud. Need tekstid on nagu Läti Henriku kroonika. Eestlased on kurjad ja petlikud paganad, sakslased on vaprad ja õilsad vabastajad.
Sellist sõnakasutust on vanem põlvkond kogenud, kuid nooremad võivad langeda selle ohvriks süüdimatult. Selline sõnakasutus toetab aga Vene okupatsiooni ehk «Nõukogude aja» normaliseerimise ja legitimeerimise narratiive.
Eesti meediamajad peaksid terminoloogias tegema enesekriitilise ja mõtestatud inventuuri. Sõna «nõukogude» neutraalne või positiivne kasutamine tuleks kohe lõpetada, aga probleem on märksa laiem kui vaid see näide. Probleemist saab üle, kui see kõigepealt teadvustada ja üles tunnistada.
Lennart Meri rääkis korduvalt sellest, et iga rahva kohus on oma lugu rääkida. Meie lood loovad rahvuse. Nende rääkimisel ei tohi laiskusest ja teadmatusest kasutada vaenlase sõnu. Mis te arvate, mitu korda kasutas Meri oma kõnedes sõna «nõukogude»? Presidendi kodulehe otsingu järgi on Meri oma kõnedes ühe korra kasutanud fraasi «sovetlik Eesti» okupeeritud Eesti kohta, aga mitte kordagi (!) sõna «nõukogude» ja ainult ühe korra ENSV, sedagi ühe kollaborandi ametinimetuses.
Et ENSV kasutamine moonutab reaalsust, selle kohta on hea näide äsjane venelaste mõjutusoperatsioon «peaminister Kallase tagaotsimine». Postimehes avaldati sel teemal intervjuu politoloogiga «Kreml andis signaali, et ei pea Eestit suveräänseks riigiks». Selline sõnum muidugi Kremli aktsiooniga prooviti anda. Ent intervjuus leidub selline intervjueerija lause, millele ka politoloog vastu ei vaidle: «Tõepoolest, Kaja Kallase sünnikoht on Eesti NSV. Nii on märgitud tema kriminaaltoimikus, millele Mediazona ligi pääses. Pole võimalik vastu vaielda, see on tõsi. Ja isegi tõde muutub selles kontekstis kurjuse tööriistaks.»
Asendage selles lõigus näiteks Kaja Kallas Ülo Nugisega (sündinud 1944) ja ENSV Generalbezirk Estlandiga. Kas see lause on endiselt tõde, millele pole võimalik vastu vaielda?
Viimane aeg on omaks võtta, et Kaja Kallas ja kõik, kes siin maal alates 1918. aastast on sündinud, on sündinud Eesti Vabariigis.