Ukraina sõda on ajalooline, kuna nüüd on võimalus normaliseerida Euroopa tasakaal nii, et Ida-Euroopa julgeolekuhuvid oleks ausalt arvesse võetud. Esimest korda üle saja aasta on Soome ja Rootsi, Balti riigid, Poola, Ukraina, Tšehhi, Slovakkia, Rumeenia ja isegi enamik Balkanist kokkulangevate huvide, ilma tülideta ja ühise vaenlasega.
Hersoni vabastamispidustused ei jõudnud veel lõppeda, kui taas hakkas mõnest lääne pealinna nurgast kostma hääli, et Ukraina peaks alustama „rahuläbirääkimisi“ Venemaaga. Ütleme kohe, et kõige üldisemalt on lääne ametlikud seisukohad Ukraina aitamisel veebruarist saadik siiski pigem selginenud ja tugevnenud.
Kuid päriselt ei ole jutt sellest, et „maailmale on vaja kiiret vaherahu“, kuhugi kadunud. Läbirääkimiste soovitajate või koguni nõudjate seas on lihtsalt üha suurem osakaal Vene mõjuagente ja kasulikke idioote. Kindlasti leidub ka nii põhimõttelisi Venemaa sõpru kui ka sisepoliitilistel konjunktuursetel kaalutlustel pehme joone ajajaid.
Tohutust uudis- ja arvamusvoost on üsna keeruline välja sõeluda ametlikke, tegelikke, silmakirjalikke või ausameelseid seisukohti.
Hullud idaeurooplased
24. veebruaril uskus enamik suurriikide valitsusi, et Ukraina langeb paari päevaga. Ilmselt oli sellele usule kõvasti kaasa aidanud nii luureteenistuste vähene Ukraina mõistmine kui ka olulisel määral Kremli ähvardus- ja heidutuspoliitika.
Ainsad, kes arvaid, et Ukrainal on šanss Venemaale vastu saada, olid ukrainlased ise, ja ka mitte kõik, lisaks mõned veel hiljuti hulludeks peetud idaeurooplased. Näiteks USA presidendi Joe Bideni viimased sõjaeelsed avaldused kõlasid kaunis apokalüptiliselt. Ukrainat kavatseti toetada sanktsioonidega Venemaa vastu ja relvastusega sissigruppidele, keda eeldati tegutsemas põhiliselt riigi lääneosas. Washington, Berliinist ja Pariisist rääkimata, eeldas, et venelased võtavad nii suure tüki, kui vajalikuks peavad, ja siis tuleb hakata nendega läbi rääkima. Igal juhul eeldati, et sõja lõpetamiseks tuleb rääkida Putiniga.
Seda reaalsust on veebruarist alates päevast päeva muutnud kõige rohkem Ukraina ise. Veebruaris oli lääneriikidel vähemasti vaikimisi hoiak, et rahuläbirääkimised on võimalikud ainult lääne vahendusel ja Ukraina seisukohtade üle eriti ei arutletud. Tänaseks on Ukraina enesele välja võidelnud staatuse, et Ukraina otsustab ise, kas, millal ja mis tingimustel läbi rääkida. Avalikult seda ükski lääneriik kahtluse alla ei sea, pigem kinnitab.
Hoiakumuutus on kardinaalne
On muidugi häbiväärne, et Ukraina täisväärtusliku riigina võtmine sai võimalikuks alles ukrainlaste üliinimliku vereohvriga. Ent hoiakumuutus on ka kardinaalne, lausa seismiline.
Instinkt, et telg Washington-Moskva otsustab Euroopa saatuse on kahjuks osa Teise maailmasõja lõpplahendusest. Eurooplaste huvid, ükskõik kas läänes või idas, kuuluvad paratamatult kas USA või Venemaa mõjusfääri. Ida-Euroopa väikeriikide huvid on toredad teada, aga maailma suure tasakaalu plaanis siiski teisejärgulised.
Nüüd hakkab see arusaam ka tegelikult mitte vaid retooriliselt murenema, vähemalt Washingtonis. Jah muidugi, külma sõja lõpus tundus, et lääs võitis ning et Ida-Euroopa valis lääne ja uus piir mõtteline piir on NATO laienemisega paigas. Ent valmidust uut piiri relvaga kaitsta läänes tegelikult ei tekkinud. Ukraina ei sõdi täna üksnes oma territooriumi eest vaid paneb paika ka uue Lääne-Ida piiri.
Vene imperialism vohab karistamatuse tõttu
Olin noor diplomaat Washingtonis kui seal 1993. aastal, enne Budapesti memorandumit, arutati Ukrainasse ja Kasahstani jäänud Nõukogude Liidu tuumarelvade küsimust. Sõnum Moskvale oli umbes selline: „ärge muretsege, me aitame tagada teie tuumaarsenali turvalisust, loomulikult me nõustume, et Nõukogude Liidu tuumarelvad kuuluvad teile.“
Sõnum Ukrainale oli: „kui te ei anna Moskvale üle teile jäänud tuumarelva, siis muutute paariariigiks ja me lõpetame mitte ainult teie abistamise vaid igasugused suhted.“ Ametlikult kinnitas Washington samal ajal Venemaa ja Ukraina võrdseteks, suveräänseteks, iseseivateks riikideks.
Ukraina sõda muudab seda hoiakut pikaks ajaks. Just Teise ilmasõja järgsete jõujoonte edasi aktsepteerimine ja Venemaa vaikimisi privilegeerituks pidamine on kaasa toonud Vene imperialismi taasvohamise. Nõukogude Liidu lagunemine oli šokk mitte ainult Moskvale, vaid aastakümneid ka Ida-Euroopa orjastatusega leppides „rahumeelse kooseksisteerimise“ poliitikat ajanud lääne pealinnadele.
Rahu oli lõpuks olulisem kui Ida-Euroopa väikeriikide saatus. Ja kui külma sõja järel hakkasid idaeurooplased ilmutama iseseiva poliitika märke, NATO-sse soovima, Euroopa Liitu astuma, Venemaa ohu eest hoiatama, oli Washingtoni esimene mure mitte Ida-Euroopa julgeolekuhuve kaitsta, vaid Moskva muresid lahendada. Jõudude tasakaal oli ohus ja Moskva „legitiimsed julgeolekuhuvid“ olid riivatud.
Mäletate veel George H. W. Bushi kurikuulsat „Kiievi kotleti“ kõnet 1. augustil 1991 Kiievis, kus ta hoiatas „enesetapjaliku natsionalismi“ eest ja väitis, et iseseisvus ei ole sama, mis vabadus. See oli 4 kuud enne referendumit, kus 92% ukrainlasi hääletas Nõukogude Liidust lahku löömise poolt.
Vastuolu pragmaatilise, mõistlikuna tunduva tasakaalu ja prioriteetselt Moskva huve arvestava reaalpoliitika ning deklareeritud, demokraatiat, rahavaste võrdust ja inimõigusi toetava väärtuspoliitika vahel on olnud läbiv kõigis USA valitsustes Wilsonist saadik.
Iga riik ise otsustab, kumb vool peale jääb
Kumb vool on peale jäänud, on peaaegu alati tegelikult otsustatud oma vabaduse eest võitlevates riikides või sõdade lahingtandreil, mitte niivõrd Valge maja kabinetides ja Kongressi saalis. Seda otsustas Punaarmee Euroopas aastal 1945, ja jälle aastatel 1956 ja 1968. Seda otsustasid Lech Wałęsa Poola töölistega, Václav Havel Tšehhi intellektuaalidega ja Lennart Meri laulva revolutsiooni osalistega aastatel 1989-1991. Seda otsustavad täna Ukraina sõdurid Hersoni rindel. Nemad otsustavad, kummal voolul on „õigus“.
Pragmaatiline vool jäi peale 2008. aastal pärast Gruusia sõda, kui 7 kuud hiljem pakkus Obama Valge Maja Putinile kingituseks nn „Reset“ poliitikat. „Kõik on unustatud, Gruusia NATO-sse võtmine ka, kui me vaid nüüd hästi läbi saaks.“
Minsk või München – vahet ei ole
Pragmaatiline vool jäi vaatamata deklareeritud poliitikale peale ka 2014. aastal pärast Krimmi annekteerimist ja agressiooni Ida-Ukrainas. Algasid Minski lepingute pealesurumised Ukrainale, mis olid sisuliselt Moskva rahustamine Ukraina territooriumi ja huvide hinnaga. Olemuslikult ei olnud Minsk erinev Münchenist.
Pragmaatiline vool oleks peale jäänud ka nüüd kui Ukraina oleks märtsi alguses alistunud ja Zelenskõi valinud laskemoona asemel takso. Mõni nädal pärast sõja algust oleksid siis Scholz, Macron ja Biden sõitnud Moskvasse või äärmisel juhul Genfi Putiniga läbi rääkima. Ikka selleks et rahu saavutada ja leppida kokku, kui suure tükiga Ukrainast Putin rahule jääb. Rahu meie ajal kuni järgmise korrani.
On aeg arvesse võtta Ida-Euroopa huve
Ukraina sõda on ajalooline, kuna nüüd on võimalus normaliseerida Euroopa tasakaal nii, et Ida-Euroopa julgeolekuhuvid oleks ausalt arvesse võetud. Selline olukord on siinkandis esimest korda 1918. aastast saadik.
Esimest korda üle saja aasta on Soome ja Rootsi, Balti riigid, Poola, Ukraina, Tšehhi, Slovakkia, Rumeenia ja isegi enamik Balkanist pea täielikult kokkulangevate huvide, ilma omavaheliste tülide ja ühise vaenlasega. Esimest korda on tekkimas sõjaks valmis olevate kaasmeelsete riikide tugevalt toekas rühm, et sellega peab arvestama nii Moskva kui Washington.
Washingtonile peaks see olema vastuvõetav, sest loomulikumat liitlast USA-le maailmas teist ei leidu. Ukraina lihtsalt tõestab meie kõigi eest praegu, et see kooslus on jääv ja jätkusuutlik. See riikide grupp hakkab ka muutma NATO nägu ja olemust. Soome-Rootsi liitumine ja Poola tugevnemine on siin üksnes esimene samm.
Lääs ise tegi Venemaast ohvri
Ikka ja jälle esilekerkivad soovitused Ukraina-Vene läbirääkimisteks on suuresti pragmaatilise voolu esindajate inerts ja eeldus, et varem-hiljem „tuleb minna“ vana tasakaalu juurde tagasi. Iga hinna eest läbirääkimiste toetajad on samad, kes räägivad, et Putini nägu tuleb säästa ja et „Venemaaga tuleb ju edasi elada“.
Tahetakse teha sama viga, mis tehti 1991. aastal. Selle asemel, et nõuda Venemaalt Ida-Euroopa poole sajandi pikkuse orjastamise eest reparatsioone või vähemalt vabandust, hakkasid Pariis, Berliin ja Washington rääkima, et Venemaa „territooriumide kaotamise“ valu tuleb mõista, teda tuleb aidata ja „mitte alandada“.
Suur osa meie praegusest hädast on sealt pärit. Kui rahvaste okupeerimise ja orjastamise lõpetamine on legitiimne „alanduse“ põhjus, siis ei saa ju alandusest üle saamiseks eeldada patukahetsust, vaid ikka uusi okupatsioone.
Saksamaad võib siin ju veel pisut mõista, sest nad olid Venemaale „tänulikud“ et Venemaa suvatses lõpetada osa nende riigi okupeerimise ja „lubas“ nad taasühendada. Et läänemaailm sisuliselt nõudis Ida-Euroopalt tänulikkust Venemaa ees, sest see oli lasknud meid vangist välja, kusjuures lihtsalt vangla seinte kokku kukkumise pärast, programmeeris külma sõja järgsesse maailmakorda sisse praeguse kriisi alged. Just see signaliseeris Venemaale, et neile on „liiga tehtud.“
„Mitte midagi Ukraina kohta ilma Ukrainata“
Kuigi praeguse sõja kontekstis on „Venemaa mõistjate“ koor vähenenud, ei maksa unustada, et veel detsembris 2021 rääkis ka Biden Moskva legitiimsetest julgeolekuhuvidest Ida Euroopas, mida tulevat arvestada. Veel detsembris 2021 arvas Washington, et ta võib nelja suurema NATO riigiga NATO positsioonid kokku leppida ja siis kõigi nimel Moskvaga läbi rääkida.
Alles ülejäänud NATO riikide, eriti idatiiva raevuka reaktsiooni peale jõuti kokkuleppele, et NATO ühine positsioon peab tõesti olema kõigiga läbi räägitud. Mõni aeg hiljem deklareeris Washington ka Ukraina kohta: „Mitte midagi Ukraina kohta ilma Ukrainata.“ Deklareerida oli seda siis ikka veel tarvis.
Salaläbirääkimised kui kollektiivne trauma
Viimastel nädalatel on USA ajakirjandusse lekkinud teated, et julgeoleknõunik Jake Sullivan peab konfidentsiaalselt kontakti oma Vene kolleegiga ja et USA kaitseväe juhataja on justkui soovitanud Ukrainal läbirääkimistesse asuda. Äsjaste vahevalimiste kampaanias soovitas osa vabariiklasi samuti lõpetada Ukraina abistamise ja Ukrainal alustada läbirääkimisi.
Salaläbirääkimised Ukraina, Balti riikide, Poola või kogu Ida-Euroopa selja taga on mõistagi meie kandi riikide hirmuunenägu ja geneetiline trauma. Iga vihje millegi sellise koht tekitab ängi ja murendab usku liitlassuhetesse. Kahjuks ei taju USA valitsus seda ajaloolist taaka sugugi nii nagu meie. Seda pole neile kunagi koolis õpetatud. Roosevelti ja Churchilli Tehran ja Jalta olid nende jaoks edukas diplomaatiline lahendus, mitte reetmine, nagu see oli meie jaoks.
Ei mingeid läbirääkimisi enne valitsusevahetust
Aga nad õpivad. Täna räägib Ukrainale relvade andmise vastu pigem mõttekodade marginaali ja Angela Merkeli endised nõunikud, mitte valitsused. Siiski on kuulujuttude ja lekete mõju olnud piisav, et Sullivan pidi äsja USA positsiooni üsna selgelt deklareerima. See vähendab ebaselgust üsna suurel määral.
Seni on USA ja ka EL-i positsioon olnud, et Ukrainat abistatakse „nii kaua, kui see võtab“ (as long as it takes). Kuivõrd „it“ on olnud defineerimata, on see kinnitus tõepoolest olnud pehmelt öeldes ebamäärane.
Eesti positsioon on olnud selge, ja identne Ukrainaga. Eesmärk on, et Ukraina võidab, Venelased on kogu Ukraina territooriumilt väljas, sõjakurjategijad saavad karistuse ja Venemaa maksab Ukrainale reparatsioone. Ukraina on lisaks öelnud, et ta ei näe läbirääkimiste võimalust enne valitsusvahetust Venemaal.
Sullivani poolt äsja välja öeldud USA positsioonid on järgmised: Esiteks, USA ei dikteeri Ukrainale, millal ja mis tingimustel nad tahavad läbi rääkida. Seda otsustab Ukraina. Teiseks, USA usub „suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse põhimõtetest lähtuvasse õiglasse rahusse“. Kolmandaks, niikaua kui Venemaa hoiab kinni oma „anneksioonidest“, ei saa heauskseid läbirääkimisi pidada. Neljandaks, USA relvastab Ukrainat selleks, kui nad ühel hetkel otsustavad minna läbirääkimistesse, oleksid nad „võimalikult tugeval positsioonil“.
Ukraina otsustab läbirääkimised ise
Seega, Ukraina on endale välja võidelnud tõelise suveräänsuse ja USA lepib, vähemasti sõnutsi, sellega, et Ukraina otsustab ise, millal ta läbi räägib. Mõistagi, kui homme lõppeks USA relvaabi, oleks Ukraina sunnitud läbi rääkima. Ent relvaabi lõppu siiski ei paista ja vähemalt niikaua, kui Ukraina on edukas, see ka jätkub. Sullivani positsioonide probleemkohad on järgmised.
Esiteks, territoriaalse terviklikkuse „põhimõte“ ja territoriaalne terviklikkus ei ole päris samad asjad. See on nagu Jüri Ratase lubadus mitte teha koostööd EKRE põhimõtetega. Teisisõnu – sellesse seisukohta on jäetud võimalus, et mingist osast territooriumist võib Ukraina de facto ilma jääda.
Teiseks, Sullivan ei ütle, et läbirääkimiste eelduseks on Vene vägede tõmbumine 1991 aasta piiri taha, sõjakurjategijate kohtu alla andmine ja reparatsioonid. Seega USA peab võimalikuks läbirääkimisi Putiniga ja mingisuguse Minski-laadse lahenduse juurde naasmist.
Siiski on need seisukohad USA positsioonide tugevnemine, mitte nõrgenemine. Edasi tugevnevad need positsioonid, kui Ukraina saavutab uut edu lahingtandril. Seni kuni Ukraina pole võitnud, jäävad pragmaatikud ikka jälle pead tõstma. Meie aga usume, et uus ja parem maailmakord on pöördumatult saabumas.