182. päev. Täna täitub venelaste 6-päevase sõja kuues kuu. Ukraina mitte ainult ei püsi vapralt, vaid on täielikult muutnud sõja kurssi.
Pärast venelaste Kiievi alt ja suuremast osast Harkivi oblastist minemapeksmist on sõja seis kaardil olnud aprillist saadik peaaegu muutumatu.
Venelased on kuude kaupa tampinud Ukraina linnu ja külasid, koole, haiglaid ja elumaju rakettidega ja rinnetel kaitsvaid Ukraina üksusi massilise ja kohati kümnekordses ülekaalus suurtükiväe tulega. Ehk maist juuli keskpaigani eeldas, ootas või kartis enamik sõjavaatlejaid Ida-Ukraina rinnete murdumist. Eeldati, et lõpuks venelased ikka oma massilise suurtükitule ja ropu kahuriliha hinnaga edu saavutavad.
Ukraina sõja suurvõidud
Kõige keerulisemad hetked olid arvatavasti juunis, kui Ukraina laskemoon oli praktiliselt lõpukorral, uusi Lääne raskerelvi polnud veel jõudnud, neid üldse õpiti alles kasutama ja venelastel õnnestus kohati ukrainlaste järelvedu tõsiselt häirida. Kiiev tunnistas isegi ametlikult, et on päevi, kus langeb mitusada Ukraina kaitsjat.
Et Ukraina suutis selles olukorras rinnet hoida, lisajõude välja õpetada ja mobiliseerida, uute relvade kasutamise üksustele selgeks õpetada ja neid siis efektiivselt kasutama hakata, on kokku ehk selle sõja teine suur võit. Kiievi lahingu võit on selle kõrval märksa hoomatavam, sest seda saab kaardil erinevate värvilaikudega visualiseerida.
Umbes maist augusti alguseni kestnud tohutu sõjaline ja üldrahvuslik pingutus, mis tänaseks on pannud venelaste edasiliikumise täielikult seisma, toonud vene armee üle kulminatsioonipunkti (st et nad ei suuda enam operatiiveesmärke saavutada) ja andnud tänaseks initsiatiivi suuresti Ukrainale, on selle sõja teine suurvõit.
See on tulemus, mida ainult kõige optimistlikumad vaatlejad, siinkirjutaja sealhulgas, julges loota. Suvised lahingud, Ukraina eriüksuste operatsioonid, näiteks Sjevjerodonetski kaitsmine ja ridamisi seniteadmata lugusid, jäävad sõjaajalukku ning seda uuritakse veel mitu inimpõlve.
Ukraina edumaa
Viimased paar nädalat on sõjamaastikul toimunud ja toimumas oluline muutus. Alates umbes augusti algusest on Ukraina demonstreerinud, kui oluline on moodsa suurtükiväe roll taolises sõjas, kui uskumatult ruttu nad on õppinud HIMARS-e efektiivselt kasutama ja hajutanud lääneriikide – vähemalt Ameerika Ühendriikide – kõhklused neid relvi vajalikul määral Ukrainale anda. Täna kirjutab USA president alla järgmisele relvasaadetisele Ukrainasse 3 miljardi dollari väärtuses. Suur osa saabuvast saadetisest on täppismoon.
Viimase nelja nädalaga on Ukraina kaugel rindejoone taga hävitanud nii suurel määral venelaste moonaladusid, juhtimispunkte, sildu, kogu logistilist ketti ja juhtimisvõimekust, et selle mõju on nüüd selgelt tuntav isegi pealiskaudsete rindeteadete lugemisel. Venelased on närvis ja tammuvad paigal.
Muidugi jätkub raketirünnakute ja suurtükitule kanonaad, muidugi pressivad venelased Donbassis ja mujal siin-seal ikka ja jälle peale. Aga kui veel kuu aega tagasi võis nende tegevuses tajuda mingit kontsentreeritud energiat, siis nüüd hakkab asi muutuma juba proovitud ja ebaõnnestunud tegevuste tõttu rumalaks.
Umbes kuu aja eest hakkasid Ukraina poliitikud ja paljud läänes rääkima, et kohe võtab Ukraina Hersoni tagasi. Paljud on pettunud, et suurrünnakut lõunas justkui toimunud ei ole. Võimalik, et osa ukrainlaste kohese vasturünnaku jutust oli venelaste hanitamine. Mitmed lahinggrupid toodi Donbassist lõunasse ja vene surve idas seetõttu vähenes.
Venelased on hakanud sõda kaotama
Ukrainlased on viimase kuu jooksul süstemaatiliselt ja ilmselt hästi läbimõeldud plaani järgi hävitanud kriitilisi objekte Hersonis ja nüüd ka Krimmis. Operatiivses plaanis on kõige olulisem Dnepri jõest põhjas asuvate Vene üksuste sisuline äralõikamine järelveost. Kasutamiskõlbmatuks on muudetud kolm silda ja tule all on olulised maanteed. Usutavasti on ukrainlaste plaan mitte tungida Hersonisse sisse ja sattuda rasketesse linnalahingutesse, vaid muuta venelaste elu põhja pool jõge nii lootusetuks, et nad on sunnitud ise tagasi tõmbuma. Korduks sisuliselt sama, mis juhtus Kiievis.
Krimmis asuvate baaside, ladude ja isegi Musta mere laevastiku Sevastopolis asuva staabi tabamine on sõjalise tähenduse kõrval muidugi ka olulise psühholoogilise tähendusega. Õhuhäiret pole Krimmis asuvad venelased sõja algusest saadik kuulnud, sealsed okupandid on saanud rahulikult rannas peesitada. Nüüd on sõda nende õue peal.
Ukraina uute üksuste väljaõpe Inglismaal täieneb lähiajal Euroopa Liidu väljaõppepingutusega. Kuigi viimase kuu aja jooksul on Euroopa suurriigid olnud uute relvade lubamisega loiud, on ameeriklased vurtsu juurde keeranud ja Ida-Euroopa riigid teinud sammu (näiteks hävituslennukid ja nende osad mitmest riigist), mis on Ukraina võimekust hüppeliselt parandanud.
Kuue kuuga ei ole ukrainlased sõda veel võitnud, küll on venelased seda kaotama hakanud. Oleme koos Ukrainaga platool, kus mõneks ajaks on jõudude tasakaal näiliselt viigis, aga tegelikult töötab aeg ukrainlaste kasuks. Seda muidugi juhul, kui püsib nende, Euroopa, NATO ja Ameerika Ühendriikide närv.
Tõsi, venelased võivad ette võtta midagi hullumeelset, nagu proovida tuumaõnnetust või veel massilist inimeste tapmist. Aga üldine suund on meie meeste kasuks ja maailm mõistab üha enam, et Ukraina lihtsalt peab võitma.
Kui sõja alguses rääkis lääs üldiselt ikka vaid Ukraina õigusest ennast kaitsta, siis tänase iseseisvuspäeva tervituses ütles NATO sõjalise komitee esimees admiral Rob Bauer, et „Ukraina väljub sõjast võidukana ja NATO toetab teda igal sammul“. Samuti, et Ukraina võitleb tsivilisatsiooni kui sellise eest. Ursula von der Leyen aga teatas, et „me ei puhka, kuni te võidate“.
Soovime Ukrainale iseseisvuspäeva puhul õnne ja peame meeles, et isegi sõjaväsimusest rääkimine on ebasoovitav. Ei mingit väsimust, isegi mitte sellele mõtlemist. Ei Ukraina, Eesti, Euroopa ega keegi vabas maailmas ei saa endale lubada väsimust enne seda, kui see sõda on võidetud.