Gruusias seitsmendat päeva kestvad massimeeleavaldused hakkavad ilmutama sarnasusi 2013. aasta novembris Ukrainas alanud Maidani revolutsiooniga. Ka Kiievis sai revolutsiooni ajendiks võimude loobumine Euroopa Liidu kursist, kirjutab riigikogu liige Eerik-Niiles Kross.
Gruusias 2012. aastast võimul olnud Gruusia Unistus on algusest peale olnud oligarh Bidzina Ivanišvili taskupartei, ent võimule tuldi vaieldamatu valimisvõiduga. 2008. aasta Vene agressioon ja president Saakašvili jõulised reformid olid selleks ajaks rahva enamuse valitsuse vahetust eelistama pannud. Pealegi lubas Ivanišvili esialgu EL-i ja NATO kursi jätkumist, kuigi ka leebemaid suhteid Venemaaga.
Gruusia valitsuse ja läänemaailma suhete halvenemisest ning Gruusia demokraatia kursilt kõrvalekaldumisest on viimastel aastatel üha rohkem kirjutatud. See on olnud ka üha avalikum ja väljakutsuvam. Gruusia Unistus, mis alustas pigem vasakpoolse populistliku erakonnana, kuuludes siiani Euroopa mõõdupuude järgi sotside ja roheliste poliitperekonda ja ajades kuni umbes 2019. aasta keskpaigani suhteliselt Euroopa-meelset joont, on sellest saadik oluliselt radikaliseerunud.
„Tahate Gruusiat sõtta tõmmata!“
Gruusia Unistus hakkas rääkima ühinemisest Euroopa Liiduga „mängides Gruusia reeglite järgi.“ Gruusia Unistuse ideoloogiat on nimetatud soveränitismiks, mis võtab õppust Viktor Orbani Ungarist. Orbanist ongi saanud Gruusia Unistuse lähim liitlane. Pöördeliseks sündmuseks oli juunis 2019 Thbilisis toimunud n-ö Parlamentidevahelise Õigeusu Assamblee kogunemine, mille avakõne pidas Venemaa duumaliige Sergei Gavrilov, istudes parlamendi spiikri kohal. See sündmus tekitas laialdase protestilaine, kus opositsioon süüdistas Gruusia Unistust riigi Venemaale maha mängimises.
2020. aasta parlamendivalimiste järel on sisepoliitiline olukord Gruusias, sealse valitsuse suhted Läänega ja demokraatia seisund pidevalt halvenenud. Gruusia Unistuse retoorika on muutunud üha läänevastasemaks, konspiratsiooniteooriatele tuginevaks. Piiratud on sõnavabadust, ahistatud kodanikuühiskonda ning pälvitud üha enam kriitikat Brüsselist ja Washingtonist. Need protsessid on eriti kiirenenud 2022. aasta veebruarist ehk Venemaa Ukraina-vastase agressiooni uuest etapist. Gruusia valitsus andis küll sõja algul Ukrainale humanitaarabi ja lubas riiki Ukraina põgenikke, ent keeldus liitumast Lääne sanktsioonidega Venemaa vastu.
Gruusiasse hakati registreerima sadu venelaste firmasid, Gruusia ja Venemaa kaubavahetus kasvas plahvatuslikult. 2023. aasta mais kaotas Venemaa grusiinidele viisanõude ja tühistas lennusanktsioonid. Vaatamata USA ja EL-i protestile taastati Moskva-Thbilisi lennuühendus [katkes aastal 2019]. 2024. aastal selgus, et Gruusia Keskpank vahendab sanktsioonide all olevate vene ärimeeste tehinguid ja teeb rublaarveldusi.
Samal ajal hakkas Gruusia Unistus üha enam süüdistama USAd, Euroopa Liitu ja Ukrainat katsetes „Gruusia sõtta tõmmata“. Gruusia peaminister Irakli Kobakhidze hakkas rääkima „globaalsest sõjaparteist“ Lääne pealinnades, mis tegutsevat Gruusia Venemaaga sõtta lükkamise nimel. Kevadel 2024 võttis Gruusia parlament oligarh Ivanišvili nõudmisel vastu n-ö välisagentide seaduse – jälle vaatamata Euroopa Liidu, USA ja Gruusia kodanikuühiskonna protestidele. Euroopa Liit külmutas vastuseks Gruusia liitumisprotsessi.
Sellisel taustal toimusid ka 26. oktoobri parlamendivalimised. Gruusia Unistuse kampaania oli avalikult ja otseselt Lääne-vastane ja venemeelne. Lisaks lubas Gruusia Unistus valimisvõidu korral opositsiooni kriminaliseerida ja süüdistas 2008. aasta Venemaa agressioonis Gruusiat ennast, asudes sisuliselt Kremli positsioonidele. „Valid Euroopa, saad sõja“ oli nii plakatite kui ka muude sõnumite põhisisu. Kõik tõsiseltvõetavad küsitlused näitasid, et Gruusia Unistus valimistel enamust ei saavuta.
Gruusia jäi õhku rippuma
Valitsus ahistas opositsioonipoliitikuid, nende kampaaniameeskondi peksti, lääne seostega organisatsioone süüdistati värvilise revolutsiooni korraldamise plaanides. Valitsuserakonna valimisvankri ette pandi kogu riigi bürokraatia. 26. oktoobri valimised olid rahvusvaheliste vaatlejate hinnangul ühed ebaausamad vaatluste ajaloos. Uuringud näitavad tulemustes suuri anomaaliaid, mis viitavad võltsingule.
Opositsioon keeldus tulemusi tunnustamast. Samale seisukohale asus ka Gruusia president Salome Zurabišvili, kes on muutunud opositsiooni matrooniks. Euroopa Liit ja rahvusvahelised organisatsioonid ei nõudnud aga esialgu valimistulemuste tühistamist, kuigi valimised jäeti vabadeks ja ausateks kuulutamata. Gruusia jäi õhku rippuma.
26. oktoobrist on riik sügavas põhiseaduslikus kriisis. Riigipea ei tunnusta valitsuse ega parlamendi legitiimsust, parlamendi 150 mandaadist said Gruusia Unistuse saadikud ainult 89 ehk alla kahe kolmandiku. President on teatanud, et ta ei lahku ametist, sest uut presidenti ei saa ilma seadusliku parlamendita valida.
Valimistejärgselt alustasid meeleavaldusi nelja opositsioonibloki toetajad, ent esimestel nädalatel olid meeleavaldused suhteliselt mõõdukad, mõne meelest isegi loiud. Valimistulemusi vaidlustati kohtus ja parlament kokku ei tulnud. Nädala eest kõik muutus. Valitsuse kontrolli all olevad kohtud ammendasid apellatsioonid ja kuulutasid kõik korras olevaks. Meeleavaldajaid hakati laiali peksma. Valitsus aga teatas, et külmutab läbirääkimised Euroopa Liiduga neljaks aastaks (ehk sisuliselt peatab Euroopasse liikumise protsessi).
Selle avalduse mõju oli väga sarnane Janukovitši loobumisele allkirjast Euroopa assotsiatsioonileppele 2013 aastal. Kuigi ühelgi opositsiooniparteil ei ole liiga laialdast toetust, toetab Euroopa Liitu minekut 80 protsenti grusiinidest.
Tänaseks tundub, et Gruusias algas revolutsioon. Rahvamassid on nädal aega tänavatel olnud ja mitte ainult Thbilisis. Paarsada inimest on arreteeritud, kümned on politsei poolt haiglasse pekstud. Valitsus kasutab veekahureid, kummikuule ja pisargaasi, ent meeleavaldused ainult laienevad. Ehitatakse barrikaade. Rahval õnnestus tungida telestuudiosse ja protestijad said oma sõnumeid esitada televisioonis.
Protestidega on liitunud 300 justiitsministeeriumi ja mitukümmend kaitseministeeriumi ametnikku. Tagasi on astunud Gruusia suursaadikud vähemalt USA-s, Leedus, Tšehhis, Itaalias ja Bulgaarias. Euroopa Komisjon, Europarlament, Balti riigid, Poola ja teised on nõudnud vägivalla lõpetamist meeleavaldajate vastu ning „rahva tahte austamist.“
Valitsus esialgu püsib, aga kriisi lõppu hetkel näha ei ole. Gruusia Unistus süüdistab Läänt „värvilise revolutsiooni ja vägivalla orkestreerimises“, Gruusia rahvas vajab aga praegu sõprade toetust. Kui uusi valimisi ei tule, langeb Gruusia Venemaa mõjusfääri. Viimases hädas võib Ivanišvili muidugi appi paluda Venemaa „spetsialistid“, nii mõnigi neist olevat juba kohal. Aga Venemaa vägede sissetoomist ei ela see valitsus vist siiski üle.