Millist Eestit Putin teie arvates pigem ründaks – kas sellist, kes teatab, et tema küll oma mehi Ukrainasse ei saada, sest ta kardab venelasi, või sellist, kes seda enesestmõistetavalt teeb, küsib riigikogu liige Eerik-Niiles Kross.
Eesti osalus Euroopa rahuvalve-, rahuleppe monitoorimise või ka sõjalises missioonis Ukrainas mitte ei “suurendaks kordades” Eesti sõjalisse konflikti sattumise võimalust (nagu ütles Lauri Läänemets), vaid vähendaks seda märkimisväärselt.
Veelgi absurdsem on Martin Helme väide, et kui Eesti osaleks Euroopa rahuvalvemissioonil, siis me missioonil osalemisega “alustame Venemaaga sõda, mida me pole isegi võimelised pidama, ammugi mitte võitma” ja “aitame selle läbi käivitada NATO-Vene sõda ja selle abil kolmandat maailmasõda”.
Ma ei soovi kahelda, et nii Läänemetsa kui Helme positsioon lähtub soovist tagada Eesti iseseisvus ja ära hoida kujuteldav rünnak Eesti vastu, mille oht justkui kasvaks, kui Eesti saadab oma sõdurid rahuleppe järgsesse Ukrainasse. See positsioon on psühholoogiliselt ja ehk ka poliittehnoloogiliselt arusaadav – see võib tunduda instinktiivsetelt õige, ent on fundamentaalselt vale.
Eesti (ja NATO) kaitsepoliitika üks aluspõhimõte on alati olnud usutav heidutus. Heidutuse idee on potentsiaalse vastase pidev veenmine, et sõjaline rünne meie vastu on määratud nurjumisele; et meie vastus saab olema potentsiaalsele ründajale nii kahjustav, et risk ei tasu ennast ära.
USA strateegiline ümberorienteerumine ehk USA julgeolekuhuvide keskme viimine Euroopast Kagu-Aasiasse on sundinud Euroopa oma julgeolekupoliitikat üha kiiremini ümber mõtestama. Küsimus, kui kiiresti suudab Euroopa end taasrelvastada, et end halvima stsenaariumi korral kaitsta ilma USAta ja parima puhul oluliselt vähema USA kohaloluga, vajab kiiret vastust. Vastust ei vaja mitte üksnes eurooplased ise, vaid seda üritab hinnata ka Kreml.
Parima arengu puhul suudab Euroopa end kokku võtta ja järk-järgult asendada Euroopa kaitseks eraldatud USA võimed omaenda võimetega. NATO on aastakümnete vältel üles ehitatud USA juhtimissüsteemide ümber. Euroopa NATO tugineb suurel määral USA füüsilisele kohalolekule (üle 100 000 sõduri), logistikale, sidesüsteemidele, luurevõimetele, juhtimisele, eelpaigutatud varustusele ja relvastusele ning mõistagi ka tuumarelvale. Kas ja kuivõrd see kohalolu ja tugi väheneb, on hetkel teadmata, ent edasise planeerimise eelduseks on, et ta väheneb. Kõige suurem on nimelt füüsilise kohaloleku, nii sõdurite kui relvasüsteemide vähenemine.
NATO planeerimisstruktuurid ja eelkõige liikmesriikide valitsused tegelevad praegu uue tasakaalu otsimisega. Euroopa panus ja osalus iseenda kaitsel peab suurenema, sest USA osalus väheneb. President Trump on sisuliselt andnud Euroopale mõõdetava sihtmärgi: kui Euroopa NATO riigid eraldavad edaspidi vähemalt viis protsenti SKTst kaitsekuludeks, siis see täidab USAst jäävad lüngad ja tagab USA toe ka edaspidi.
Esilagu ei ole näha, et viis protsenti üle Euroopa NATO on kiiresti tehtav, ent suund sinna hakkab sõjaudust paistma. Venemaa on juba jõudnud “Euroopa militariseerumise” vastu protestida. “Euroopa on valinud militariseerumise tee ja muutunud sõjaparteiks,” ütles Kreml märtsi lõpus, kui Londonis kogunes Euroopa riikide Ukraina tahtekoalitsiooni nõupidamine Ukraina abistamise planeerimiseks. Ühesõnaga – venelastele tahtekoalitsioon ja Euroopa tugevdamine loomulikult ei meeldi, aga USA peab seda meie kaitsmisel osalemise tingimuseks.
Kriitiline periood – Euroopa otsib uut tasakaalu
Kas Euroopa kaitsevõime tugevdamine sellises olukorras suurendab või vähendab sõjaohtu?
Sõjaohtu suurendavad kõhklused ja jõuetuse demonstreerimine. Sõjaohtu suurendavad väited, et “suurriigid otsustavad niikuinii omavahel asja ära” ja “meie ei tohi venelasi provotseerida”. Need on signaalid, mis ütlevad Kremlile: Eurooplased on verest väljas ja hirmutamine töötab.
Planeeritav rahuvalvemissioon Ukrainasse on väga suurel määral osa heidutusest. Hetkel on olulisem planeerimisprotsess ise kui selle tulemus (välja arvatud muidugi juhul, kui protsess luhtub jõuetuse tunnistamisse).
Brittide ja prantslaste juhitud protsess, kus Euroopa hindab oma võimet mobiliseerida sõjaline jõud Ukraina rahu tagamisse (mis kunagi kindlasti saabub), on ühtlasi protsess, millega Euroopa taasleiab oma iseseisva kaitsevõime, muutub taas geopoliitiliseks jõukeskmeks. See on esimene kord teisest maailmasõjast saadik, kus Euroopa on globaalses julgeolekupoliitilises jõukatsumises võtnud initsiatiivi teha midagi ilma eelnevalt ameeriklaste nõusolekuta ja ilma ameeriklaste juhtimise ja otsese osaluseta.
Kui praegu Euroopas toimuvat näha uue jõudude tasakaalu otsingus USA, Euroopa ja Venemaa vahel, siis see on protsess, mille kaudu Euroopa otsib oma uut kaalu, rolli ja jõudu. Kui see peaks päädima käte ülestõstmisega ja tõdemusega, et me ei saa hakkama, siis suureneb oht mitte ainult Eestile, vaid kogu Euroopale tõepoolest hüppeliselt.
Eesti julgeolekupoliitika alused ütlevad Eesti hoiaku kohta – julgeolekusse panustaja, mitte üksnes tarbija kohta – nii: “Eesti toetab tihedat ning tulemustele orienteeritud NATO ja Euroopa Liidu koostööd. Liidu- ja liitlassuhete hoidmisel ja arendamisel pürime otsuste kujundamise tuumikusse, täites selleks oma kohustused ning panustades julgeolekusse erinevates maailma piirkondades.”
Kui USA strateegiline eemaletõmbumine Euroopast jätab siia tühimiku, mida Euroopa ei suuda täita, täidab selle keegi teine.
Selline uus tasakaal NATOs, kus Euroopal on senisest oluliselt suurem roll, kus Euroopa suudab ennast kehtestada, on Eesti absoluutne eksistentsiaalne huvi. Eesti ei saa lubada selle tasakaalu leidmisel ebaõnnestumist. Kui Euroopa siin ebaõnnestub, on NATO säilimine suure küsimärgi all.
Eesti ei tohi loobuda aktiivsest rollist!
Loomulikult teeb Eesti ära oma osa riigina. Kaitsekulud tõusevad järgmisel aastal üle viie protsendini SKTst, meie iseseisev kaitsevõime kasvab ja ühiskond näitab iga päev, et eestlane on valmis. Ainult kaitseks valmis, hästi relvastatud ja enesekindel riik on meie praegustes oludes heidutus, mis töötab. Lisaks venelase heidutamisele peame me iga päev veenma ka maailma, et meie ründamise puhul algab sõda niikuinii, ja seetõttu on paratamatu, et meile tuleb “appi tulla”. Muide see “appi tuleku” termin on üsna ebaõnnestunud. Ta signaliseerib abitust. Jutt ei ole ju mitte appi tulekust, vaid ammu kokku lepitud ja läbi harjutatud ühiste kaitseplaanide käivitamisest, kus meil ja liitlastel on ära otsustatud ja kokku lepitud rollid.
Eriti läänepoolses Euroopas ei ole see kõik nii enesestmõistetav. Sakslaste ja itaallaste lihasmälus ei ole veel seda automaatsust, et ründele järgneb kohene ja tugev vastulöök. Selle mõttega alles harjutakse. Selle mõtte põhiliseks harjutusväljaks on Ukraina rahuvalve tahtekoalitsiooni planeerimisprotsess.
Tahtekoalitsioon on (ehk JEFi kõrval) praegu ainus protsess, kus kujundatakse seda julgeolekuarhitektuuri, mis tekib uues NATOs. Siin selekteeruvad riikide hoiakud ja kujuneb uus maailm. Kui Eesti otsustaks sellest protsessist eemale hoida, sisuliselt anda NATO saatus teiste otsustada, oleks see halvim signaal Kremlile, mida võiksime anda.
Kui me eeldame ja peaaegu nõuame, et Euroopa liitlased “peavad tulema meile appi”, siis peame kõigepealt demonstreerima oma valmidust panustada. Miks peaksid inglased, prantslased ja sakslased minema Ukrainas rahu valvama, aga meie mitte? Sest nad on suuremad? Sest see on kuidagi rohkem nende kui meie huvides? Sest nende sõdurite elud on vähem väärtuslikud kui meie omad?
Kui me eeldame ja nõuame, et ka uus NATO jõudude tasakaal arvestab ja kaitseb meie huve ja iseseisvust, et NATO plaanid edaspidigi peavad, siis halvim, mida siin teha saame, on loobuda selle uue tasakaalu kujundamisel aktiivsest rollist.
Ühesõnaga – loomulikult peab Eesti olema valmis koos Euroopa liitlastega Ukraina missioonile minema, kui selline missioon tuleb. Muide, erinevalt Helme väidetest ei tule see missioon kindlasti rahu- või vaherahuleppe tingimusi rikkuv.
Väide (nagu hiljutine Erkki Bahovski artikkel Postimehes), et me ei saa enne otsustada, kui me ei tea, milline missioon täpselt on, kuulub samasse peitupugemise kategooriasse. Osaledes praegu tahtekoalitsioonis, meie kujundamegi koos liitlastega selle missiooni – nii selle tingimused, rollid kui eesmärgid.
Üksnes siis, kui Eesti enesestmõistetavalt demonstreerib, et me oleme valmis panustama, nii uues NATOs, Ukrainas kui oma riigi kaitsel, üksnes siis on heidutus usutav ja sõjaoht väheneb. Üksnes nii suureneb tõenäosus, et Euroopa saab hakkama. Millist Eestit Putin teie arvates pigem ründaks – kas sellist, kes teatab, et tema küll oma mehi Ukrainasse ei saada, sest ta kardab venelasi või sellist, kes seda enesestmõistetavalt teeb?