2. septembril 1939 kirjutas Postimees, et Eesti ei ole puudutatud Euroopa kriisist. 1. septembri varahommikul oli alanud Teine maailmasõda. «Meie ümbruses on kõik rahulik ja vaikne. Pole mingit mõistlikku põhjust arvata, et see seisukord muutuma peaks. Pinevuse pesa, millest juttu oli, asub meist kaugel ja meie ei ole olukorrast puudutatud. … meie tahame eemale hoiduda igasugusest rahvusvahelisest kokkupõrkest /…/ kuna selleks ei ole mingit vajadust. Riigi sise-elu voolab harilikku rada. Rahvas nii maal kui linnas teeb rahulikult oma tööd.» Baaside lepinguni oli siis 26 päeva.
1. septembri õhtul 1939 toimus ka kõrgemate sõjaväelaste nõupidamine kaitseväe juhataja Johan Laidoneri juures, kus arutati Saksamaa rünnakut Poola vastu. Laidoner oli selle lõpetanud tõdemusega, et oht Balti riikidele on suur. «Uus in inimsoo draama on alanud, keegi ei tea ega oska ette näha, millega see lõpeb, kuid üks on kindel – sõjast tuleb välja uus, teine maailm, mis ei ole sarnane olemasolevale».
Mõneti on 31. august 1939 juba saabunud. Võib lihtsalt juhtuda, et seekord osutub ta oluliselt pikemaks kui üks päev…
Me suudame kõik üles lugeda mitmed olulised erinevused Eesti praeguse ja 1939. aasta olukorra vahel. Esiteks, meil on sõjalised liitlased, kes juba täna on mitte ainult öelnud vaid ka teinud reaalseid samme Eesti julgeoleku tagamiseks. Need, kes on kuulutanud, et NATO, lääne, vaba maailma ühtsus laguneb kohe kui mõni agressor tõsisema rünnaku ette võtab, on õnneks eksinud, Lääs on seni olnud vallandunud kriisis ühtne. Erimeelsusi on toimuvale reageerimise stiilis ja taktikas, ent põhilises ollakse ühte meelt.
Kuid samas peame tunnistama, et Teise maailmasõja järel loodud, normipõhine, rahvusvahelist õigust austav maailmakord on täna rünnaku all. See rünnak kestab. Mis on täna ehk kõige olulisem meeles pidada: see rünnak ei lõppe ka siis kui Vene väed peaksid järgmisel nädalal Ukraina piiridelt taanduma. See rünnak on süsteemsem, laiem ja ehk koguni ohtlikum kui sõda Ukraina vastu.
Eesti ja vaba maailma ülesanne on see rünnak tagasi lüüa, mitte ainult sõjalise heidutuse ja sanktsioonidega, see on vaid element asjas, vaid õiguslikult, institutsionaalselt, rahvusvahelise õiguskorra ja normidele tugineva maailma taastamise kaudu. Kuidas seda teha, pole täna lõpuni selge, aga just selles peab Eesti aktiivselt, jõuliselt ja põhimõttekindlalt kaasa lööma. See taastamisprotsess saab olema raske, pikaajaline ja me ei tohi väsida.
On kurb tõdeda, et Eesti julgeolekut on viimastel aastatel hüppeliselt tugevdatud Gruusia või Ukraina rahva vere hinnaga. 2008. aastal sai Eesti NATOs kaitseplaanid, 2014. aastast baseeruvad Ämaril liitlaste lennukid ja Tapal NATO pataljoni lahingrupp. Nüüd on Suurbritannia teatanud oma kontingendi kahekordistamisest ja samuti on lisajõudude toomisest teatanud Taani.
Täna võib kindlalt öelda, et kuigi paljude skeptikute meelest liiga vähe ja liiga aeglaselt, aga kokkuvõttes oluliselt ja põhimõtteliselt on NATO liitlased iga kord kui julgeolekuoht meie piirkonnas märgavalt kasvab, reageerinud sellele reaalsete lisajõududega meie olukorra kindlustamiseks. See on selles tumeda pilvisusega julgeolekukeskkonnas siiski üks positiivne asjaolu. Meie otseselet eksistentsiaalne julgeolekuoht on liitlaste poolt teadvustatud ja seda maandatakse.
Sageli öeldakse, et Eestil on viimase 100 aasta jooksul kaks korda pööraselt vedanud. Vabadussõjas ja iseseisvuse taassaavutamisel. Ütleksin, et vedamisega on sel ehk pistmist rahvusvaheliste olude sobivaks osutumise mõttes. Aga 1918 kuulutasid oma iseseisvuse väljas ka ukrainlased. Iseseisvuse taastasid 1991. aastal ka ukrainlased. Rahvusvahelised olud ei olnud nende jaoks siis oluliselt erinevad meie oludest. Nii et lisaks vedamisele oleme me rahvana suutnud seda, mida paljud meie saatusekaaslased ei suutnud, osanud või tahtnud.
Tuleb teadvustada, et 1920. aasta Tartu rahu ja 1991. aasta iseseisvuse taastamise kõrval on NATOga liitumise ime meie kestmajäämise seisukohalt pea sama kaaluga. Kuid NATO ei kukkunud meile sülle. See oli mitme valitsuse ja mitme ministeeriumitäie pühendunud inimeste kümne aasta pikkune töö, mis kandis vilja tänu sellele, et ajaloo antud kitsas võimaluse aken suudeti ära kasutada. Venemaa oli veel nõrk, Lääs oli veel mingil märal aateline ja meie olime noored ja naiivsusest julged.
Aga nagu ütles Lennart Meri NATOsse pürgimise ajal, et sinna ei minda julgeolekupäikese vanne võtma.
Praegune keeruline aeg valmistab meile tõsist muret, aga pakub ka väljakutseid, mille vastuvõtmine on meie kohus. Pakub ka uusi võimaluste aknaid, mis tuleb ära kasutada.
Kahjuks on jälle olukord, kus on vältimatult vajalik hüppeliselt tugevdada Eesti julgeolekut ja kaitstust. NATO lisaväed Eestisse ja Balti riikidesse, energiajulgeolekust ühtsem arusaam kogu Euroopas, Vene gaasist vabanemine, impeeriumimeelsete telekanalite sulgemine, kõik need algatused on praegu võimalikud ja praegu tuleb teha järgmine hüpe kaitstud ja tugevaid liitlassidemeid omava riigi suunas.
Sellise riigi suunas, mille ründamine oleks tõepoolest igale diktaatorile fataalne. Sellise riigi suunas, mis suudab kesta ka kriisist vallatud maailmas. Viimased aastakümned, eriti praegune kriis, on näidanud, et neutraalsus, passiivsus, loidus, suletus, isolatsionism, on meie geograafilises asukohas surmaotsus. Võib-olla aeglase, aga kindlasti piinarikka ja vältimatu surma otsus.
Peaminister, välisminister, kaitseminister ja Eesti diplomaadid on teinud viimasel ajal väga head tööd näidates Eestit vastutustundliku, põhimõttekindla ja aktiivse liitlasena. Kaitseministri algatatud relvasaadetised Ukrainale andsid tõuke terve rea riikide sarnasteks otsusteks. Meie aktiivsus aitas isegi kaasa USA vastavale tegevusele. Eesti saatkond on hetkel üks väheseid ELi saatkond Kiievis, mis ei ole koosseisu vähendanud ja on praegu üks suuremaid saatkondi kohapeal. Euroopa Liidu suursaadik Kiievis on praegu endine Eesti asevälisminister Matti Maasikas. Eesti on enneolematult kaalukas.
Eesti valitsuse äsjasel otsusel järsult suurendada kaitse-eelarvet ooli oluline tähendus mitte ainult vältimatult vajalikule katisevõime tugevdamisele, vaid andis hädavajaliku signaali ka liitlastele, tõendades ümberlükkamatult, et me võtame oma kaitset ise tõsiselt, mitte ainult ei räägi sellest.
Kui 1. septembril 1939 oli sõda juba alanud, aga maailm veel vana, siis tänaseks on selge, et seekord, kuigi sõda otseselt veel alanud ei ole, on maailm juba muutunud. On muudetud ja mitte paremas suunas.
Kui Eesti räägib järjekindlalt normipõhise maailmakorra kaitsmisest ja olulisusest meile, siis kui Ukrainat võib-olla rünnatakse homme, siis normipõhist maailma rünnatakse iga päev alates 2008. aasta Vene-Gruusia sõjast. Nüüd on see rünne kasvanud üles olukorraks, kus kõige fundamentaalsemad rahvusvahelise õiguse normid on pidevas rikkumises. ÜRO põhikirja artikkel 2.4 ütleb:
«Kõik ÜRO liikmed hoiduvad oma rahvusvahelistes suhetes jõuga ähvardamisest või jõu tarvitamisest nii iga riigi territoriaalse puutumatuse, poliitilise sõltumatuse vastu kui ka mõnel muul viisil, mis ei ole kooskõlas ÜRO eesmärkidega.»
Nürnbergi harta, tänaseni kehtiv rahvusvahelise õiguse ja Teise maailmasõja järgse maailmakorra alusdokument ütleb: «Agressiivse sõja või rahvusvahelisi lepinguid, kokkuleppeid ja lubadusi rikkuva sõja planeerimine, ettevalmistamine, alustamine ja pidamine on kuritegu rahu vastu.»
Nürnbergi kohtuotsus ütleb: „Agressiivse sõja alustamine ei ole mitte üksnes rahvusvaheline kuritegu. See on suurim rahvusvaheline kuritegu, mis erineb teistest sõjakuritegudest selle poolest, et ta sisaldab endas kõigi nende koondkurjuse.“
Täna oleme me olukorras, kus üks riik on 21 sajandil tankide, kahurite, lennukite ja laevadega ümber piiranud teise ÜRO liikmesriigi. Kus ühte liikmesriiki ja tervet Euroopat soovitakse sundida jõu ähvardusel lepingutesse, mida ei see riik ega Euroopa ei soovi sõlmida. Jõuga ähvardamine on kestnud intensiivselt mitu kuud ja vähem-intensiivselt aastaid.
Maailma otsib sellele nn diplomaatilisi lahendusi ja räägitakse sellest, et kui Venemaa ründab Ukrainat, siis tulevad karistused.
Maailm ja Eesti peab siis kui akuutne kriis on loodetavasti ilma sõjata lõpetatud, kiirest ja põhimõtteliselt otsustama, millised on jõuga ähvardamise järelmid. Sest ÜRO põhikirja rikutakse ja kuritegu rahu vastu on juba aset leidnud. Kuritegu on jätkuv.
Kui maailm jätab selle vastuseta või vastuseks on koguni järeleandmised agressorile, on praegusest kriisist juba välja tulnud maailm, mida enne ei olnud. Ja see ei ole maailm, kus me tahame et meie lapsed elaksid.