Olen jälginud mitmete populistlike poliitikute väljaütlemisi, ka meil siin Eestis, kus maalitakse maailmast pilt, millel Euroopat pole enam olemaski. Meil, eurooplastel, justkui polegi muud valikut, kui olla Hiina, Venemaa või USA vasall, kirjutab riigikogu väliskomisjoni liige Eerik-Niiles Kross.
Tuleb tunnistada, ka mulle on klišee, et „Euroopa ei taha üles ärgata“, üsna külge hakanud. Tegelikult on asi praegu siiski väga oluliselt parem kui 2021 või isegi kui 2023. Miskipärast ei taha uus reaalsus meile kohale jõuda.
Annan vahelduseks jutule selle kohta, mida kõike peaks tegema, kiirülevaate sellest, mis on tehtud. Sest, nagu ütelnuks Mark Twain, kuuldused Euoopa surmast on tugevasti liialdatud. Euroopa relvastub päriselt.
Kui aastal 2020 relvastumisest viisakas seltskonnas isegi ei mõeldud, rääkimata millegi tegemisest, siis praeguseks on juttudest saanud reaalsed tehased, lepingud ja miljonid mürsud.
Tõsi, kui 2022. aasta veebruaris algas suur sõda, selgus ebamugav tõde: aastakümneid kestnud „rahudividendid“ olid jätnud kontinendi sõjaliselt alarahastatuks ja tööstuslikult ettevalmistamata. Relvi, laskemoona ja tootmisvõimekust ei olnud piisavalt – ei Ukraina toetamiseks ega enda kaitseks. Laod olid tühjad ja olukorra tõsidus jõudis kohale ikkagi veel vähehaaval (Eesti oli siin oma õnneks teistest ees, alustades massilist moonaladude täitmist 2021. aasta novembris).
Reaalne tegevus
Aastatel 2022–2025 on agaEuroopa Liit ja selle liikmesriigid teinud rea otsuseid, mis praeguseks tähistavad kvalitatiivset murrangut Euroopa kaitses. Esimest korda pärast külma sõja lõppu ei räägita enam üksnes strateegiatest ja deklaratsioonidest, vaid ehitatakse tehaseid, sõlmitakse pikaajalisi tootmislepinguid ja luuakse uusi EL-i tasandi rahastusinstrumente.
Muide, NATO Haagi tippkohtumise otsus seada siht 3,5% kaitsekuludest SKP-st on küll ilus ja tore, on see lõpuks poliitiline lubadus, suur osa EL-i sammudest on aga siduvad ja reaalselt käivitunud.
Kõige nähtavam muutus ongi toimunud riikide kaitse-eelarvetes. Kuivõrd see tuleb Trumpi ja USA survest NATO kaudu ja kuivõrd riikide endi ohutajust, on vaieldav. Ilmselt on kasuks mõlemad.
Euroopa kaitse püsib endiselt eeskätt liikmesriikide eelarvetel. Koondpildis kasvasid EL-27 kaitsekulud alates 2021. aastast ligikaudu 31%, jõudes 2025. aastal umbes 330 miljardi euroni, mis vastab ligikaudu 1,9%-le ELi SKP-st. Idatiiva riigid – Balti riigid ja Poola – on liikunud oluliselt üle 3 % SKP, samal ajal, kui suuremad majandused (Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, isegi Hispaania) on kasvatanud absoluutkulusid ja käivitanud mitmeaastaseid investeerimisprogramme.
EL-il ei ole ühist kaitse-eelarvet, mis asendaks riikide kulutusi. Küll aga on EL loonud mehhanismid, mis võimendavad riikide raha – vähendavad hanke hinda, kiirendavad tootmist ja sunnivad standardiseerima.
Saksamaa murdepunktiks oli 2022. aasta otsus luua 100 miljardi euro suurune erifond (Sondervermögen Bundeswehr), millega rahastatakse relvastust, laskemoona, õhutõrjet ja sidevõimekusi. Tõsi, Saksamaa, eriti Olaf Sholzi ajal, ei saanud tükk aega vedama. Alates eriti 2024. aastast on aga olukord kardinaalselt paranenud.
Valmivad mürsud ja laskemoon
Näiteks alustas Rheinmetall 2024 Unterlüssis 155 mm mürsutehase rajamaist. Tehas ehitati nullist valmis ja alustas toomist augustis 2025, 14 kuuga. Sellist kiirust ei ole Euroopa näinud aastakümneid. 2027. aastal peaks see tehas tootma 350 000 mürsku aastas.
Rheinmetalli eesmärk on jõuda Euroopas üle 700 000 suurtükimürsu aastase tootmismahuni kümnendi keskpaigaks. Praegu ehittakse tema tehaseid Saksamaal, Leedus, Bulgaarias ja Lätis.
- Põhjamaades on Nammo laiendanud tootmist Soomes ja Rootsis, suurendades nii mürskude kui ka väiksemate kaliibrite tootmismahte.
- Poola on liikunud veelgi kaugemale, tõstes oma kaitsekulud üle 4% SKPst.
- Balti riigid, Soome ja Rootsi on samuti jõudnud või jõudmas 3% kanti SKPst. Eesti oma 5,4%-ga on siin paljudele eeskujuks.
- Prantsusmaal on Eurenco investeerinud püssirohu ja lõhkeainete tootmisse, mis on kogu laskemoonatööstuse kriitiline, kuid sageli alahinnatud osa.
- Poolas on riiklik kontsern Polska Grupa Zbrojeniowa saanud üle 2,4 miljardi zloti (ligikaudu 560 miljonit eurot) riiklikku toetust kolme uue suurekaliibrilise laskemoona tehase rajamiseks. Eesmärk on toota 2027.–2028. aastaks kuni 150 000–180 000 155 mm mürsku aastas.
Oluline on, et Poola ei tooda ainult mürsukesti, vaid ka süüte- ja laengukomponente, vähendades sõltuvust välismaistest tarneahelatest. Lisaks on Poola tõstnud väiksekaliibrilise moona tootmist 50 miljonilt 250 miljonile (riiklik firma MASKO) ja rajab erinevaid relvatehasied koostöös Lõuna-Korea, Suurbritannia ja Prantsuse firmadega.
Need ei ole enam üksikud erandid, vaid uus norm. Euroopa riikide ühine arusaam on, et kaitsekulude püsiv kasv ei ole ajutine kriisimeede, vaid pikaajaline poliitiline valik ja see arusaam väljendub reaalses, kiires ja suuremahulistes tootmisvõimsuse kasvus. EL-I seatud eesmärk tõsta Euroopa moonatootmine 2025. aasta lõpuks 2 miljonile on usutavasti realiseeritud. Osa sellest läheb Ukrainale, osa ladudesse. Enne 2022. aastat toodeti Euroopas alla 300 000 aastas.
Euroopa Liit koordineerib
Siin on muide ka oluline paljukirjutud Euroopa Liidu roll. Sellesama, mida süüdistatakse tegevusetuses. Pöördepunkt oli ELi nn Strateegiline kompass (2022) – poliitiline kokkulepe, mis seadis uued sihid: kiirreageerimine, vastupidavus, võimearendus ja partnerlus NATOga. See dokument ise ei toonud miljardeid, kuid andis poliitilise mandaadi järgnevatele siduvatele otsustele.
Kui varem piirdus EL kaitsevaldkonnas tõepoolest pea üksnes teadus- ja arendustoetustega, siis 2024–2025 on toonud kaasa siduvad õigusaktid, konkreetsed rahastusinstrumendid ja reaalse tööstusliku võimekuse kasvatamise. Euroopa on teinud seda, mida varem peeti poliitliselt välistatuks: pannud ühiselt raha tootmisse, ühishangetesse ja pikaajalisse heidutusse.
- 2023. aastal võeti vastu ASAP (Act in Support of Ammunition Production) – ELi määrus, mis eraldas 500 miljonit eurot ELi eelarveraha laskemoona tootmisvõimekuse kasvatamiseks. Eesmärk oli lihtne: rohkem ja kiiremini. Raha suunati tootmisliinide laiendamisse, tarneahelate pudelikaelte eemaldamisse ja uute võimsuste rajamisse. ASAP on siduv õigusakt – see ei ole deklaratsioon, vaid tööriist, mille alusel sõlmiti lepinguid tööstusega.
- Sama loogikat jätkas samuti 2023 aastal EDIRPA (European Defence Industry Reinforcement through common Procurement Act), samuti ELi määrus, mille maht oli umbes 300 miljonit eurot. EDIRPA ei osta relvi „Brüsseli nimel“, vaid kaasrahastab liikmesriikide ühishankeid. Mõte on mastaabiefektis: kui mitu riiki ostab koos, on hind madalam, tarneaeg lühem ja tulemus ühilduvam NATO standarditega.
- Lisaks on EL käivitanud Euroopa kaitsetööstuse strateegia (EDIS) ja sellele järgneva programmi EDIP, mille eesmärk on muuta Euroopa kaitsetööstus püsivalt võimekamaks ja vähem sõltuvaks kolmandatest riikidest.
-
Ukraina sõjaline toetamine liigub suures osas ELi eelarvevälise instrumendi kaudu: European Peace Facility (EPF). 2024. aastal loodi selle sees eraldi Ukraine Assistance Fund, mille sihiks on püsiv, mitmeaastane sõjaline abi. EPF ei ole tavaline ELi eelarverida – see on valitsustevaheline rahastu, kuhu liikmesriigid panustavad ning mille kaudu hüvitatakse relvatarned või rahastatakse uusi.
Ajavahemikuks 2024–2027 on Ukraina sõjaliseks abiks ette nähtud kuni 5 miljardit eurot aastas ehk kokku kuni 20 miljardit eurot. Kuigi Ukrainale relvade saatmist on kritiseeritud („endale ei jää midagi“), on Ukraina abistamine omalt poolt andnud tõuke Euroopa võimsuste kiireks arenguks. Tellimused tagavad kasumi ja tööstus areneb liialdamata tohutu kiirusega.
Valge raamat
2025. aasta märtsis esitles Euroopa Komisjon koos kõrge esindajaga Euroopa kaitse valget raamatut (White Paper for European Defence – Readiness 2030 (varem kutsuti Rearm). See ei ole seadus ega eelarveotsus, vaid pigem strateegiadokument, mis seab sihid: tööstuslik valmisolek, ühishanked, varud ja tarneahelad. White Paper kinnitab fakti, et Euroopa kaitsekulud on kasvanud, ning kutsub üles järgmise viie aasta jooksul seda kasvu targalt suunama.
Kõige ambitsioonikam rahaline idee on SAFE (Security Action for Europe) – kuni 150 miljardi euro suurune laenuraam, mille eesmärk on kiirendada ühishankeid ja võimekasvu. SAFE ei jaga toetusi, vaid pakub soodsaid laene, mis tuleb tagasi maksta. Mõte on ajas: laenuga saab täna tellida, mitte oodata järgmise eelarvetsüklini.
SAFE’i detailne rakendamine – millised riigid, mis summas ja millal – on rakendusotsuste küsimus, mille lõplikud tabelid alles kujunevad. Plaanide järgi peaksid esimesed laenud jõudma riikideni 2026. aasta alguses.
Lisaks „kiiretele“ instrumentidele on EL investeerinud ka kõrgtehnoloogilistesse võimetesse. Euroopa Kaitsefondi (EDF) on panustatud 2021–2027 perioodil kokku umbes 8 miljardit eurot, mis tähendab ligikaudu 1,1–1,2 miljardit eurot aastas teadus- ja arendustegevuseks ning (oluline!) prototüüpideks. EDF ei osta valmis relvi, vaid rahastab arendust, et Euroopa ei sõltuks kriitilistes valdkondades kolmandatest riikidest.
Lisaks projekt TWISTER (Timely Warning and Interception with Space-based Theater surveillance): üks EDFi uhkusprojekte, mille maht on suurusjärgus 100 miljonit eurot. Eesmärk on arendada hüperhelikiirusega rakettide (jms) varajase hoiatuse ja tõrje lahendusi – valdkond, kus Venemaa ja Hiina on üsna agressiivselt investeerinud.
Niisiis. Otsustatud ja käigus:
ASAP (u 500 mln €) – tootmine; EDIRPA (u 300 mln €) – ühishanked; EPF / Ukraine Assistance Fund (kuni 20 mld € 2024–2027); EDF (u 8 mld € 2021–2027); Valge raamat kui poliitiline raam.
Alles poliitilise arutelu tasemel:
ELi alaline ühendvägi või „100 000-meheline üksus“; Euroopa Julgeolekunõukogu (äsja Andrius Kubiliuse välja käidud ideed). Eestile kindlasti oluline on uued „kilbi“ algatused (õhu-, drooni-, kosmosekaitse) tervikprogrammina – osa neist eksisteerivad projektidena, kuid ühtset siduvat otsust veel ei ole.
On endiselt tõsi, et märkimisväärne osa otsustest jäävad poliitilisteks kohustusteks – näiteks NATO tippkohtumiste lubadused või EL-i strateegiadokumendid. Need ei sunni riike automaatselt kulutama. Kuid loovad tugeva poliitilise surve ja ootuse. Keskkond on fundamentaalselt uus.
Laual on mitmeid ettepanekuid, mis võivad lähiaastatel Euroopa kaitsevõimet veelgi muuta. Arutatakse EL-i ühist laenumehhanismi kaitsetööstuse jaoks, sarnaselt COVID-järgsele taastefondile. Samuti on kõne all pikaajalised EL-i tasandi raamlepingud laskemoona ja relvasüsteemide tootjatega, mis annaksid tööstusele kümnendipikkuse kindluse.
Otsustamata on ka küsimus, kui kaugele minna Euroopa ühiskaitse institutsionaliseerimisega – kas piirduda tööstusliku koostööga või liikuda samm-sammult ka ühiste operatiivvõimekuste suunas. Ja kas teha seda EL-i või NATO raames. või kuidagi kolmandat moodi.
Igatahes ei relvastu Euroopa enam sõnades, vaid betoonis, terases ja kõrgtehnoloogias. Saksamaa, Poola, Leedu, Soome ja mitmed teised riigid on näidanud, et vajadusel on võimalik relvatööstust üles ehitada kuude, mitte aastakümnetega.
On ka pidureid
Muidugi on ka aeglustajaid. Brittide kaitsekulud ei taha tõusta ja hispaanlaste väike tõus on väga kaugel vajadustest. Otsustusprotsessid, eriti poliitilised, on endisel aeglased. Aga asi liigub.
Kas Euroopa jõuab selleni, et reaalselt hakata USA käest üle võtma kontinendi kogu konventsionaalset kaitset (nii nagu ameeriklased aastaks 2027 tahavad), ei julge lubada. Rahaliselt suudaksime, ajaliselt keeruline.
Kas Euroopa suudab lahendada maavägede mehitamise probleemi? Euroopa Armeed ei ole loodud ja ilma ajateenistuse taastamiseta suurriikides ei suudeta täita ka vajadust. Aga selleski suunas käib mitmes olulises riigis, eriti Saksamaal veel kolm aastat tagasi võimatuna tundunud debatt.
Euroopa kaitsevõime tugevdamine ei ole enam loosung. 2026 saab otsustavaks ja see ei ole enam lihtsalt jutt. Selgub, kui kiiresti SAFE’i laenud ja uued tootmisvõimsused jõuavad reaalse heidutuseni.
Kuigi tootmismahud jäävad ikka veel alla Ukraina vajadustele, on suund selge ja mulle tundub, et vääramatu. Euroopa on aru saanud, et julgeolek ei ole tasuta hüve, vaid paratamatu investeering, mille eest tuleb maksta ja mida tuleb ise toota.
Eesti kaitsetööstus on samuti hüppeliselt arenenud. Ei hakka siin küsima, miks ei ole meil ikka veel ühtki suurt oma tootmist, sellest järgmine kord.
Euroopa surma jutulustajad aga ajavad teile puhast jama.