Tallinna idee on ikka olnud olla mereline, vaba, põhjamaine, Euroopasse vaatav ja Euroopasse kuuluv eelpost sarmaatluse vastas, mitte vastupidi, kirjutab
.Metsavend Albert Kosenkranius kirjutas 1955. aastal, oma 10. metsavennateenistuse aastapäeval, päevikusse: «Peaks ometi neist vereimejatest lahti saama, olen kümme aastat armast Eesti lippu hoidnud kui kõige kallimat varandust. Küll oleks siis suur rõõm kui saaks ta kord kodus vardasse tõmmata.»
Mõeldes Tallinnas
Need read meenuvad, kui mõtlen oma sünni- ja kodulinna käekäigule. Siin on vabanemise rõõmu tulnud juba 20 aastat oodata. Isegi Riias, kus on ometi valijaskond veel keerulisem kui Tallinnas, õnnestus juba mitu aastat tagasi läänemeelsed jõud koondada ja pealinna kurss Läti kursiga ühte suunda seada.
Eesti poliitilises ajaloos on Tallinna võim, Tallinna suund, alati mänginud kurssimääravat rolli. Aastasadu esindas just Tallinn Eesti needuslikus dualismis merelist, euroopalikku, vaba ja avatut. Siin lõhnas laevaköite tõrva, kaugete maade vürtsi, Lõuna-Euroopa veini, üsna vara ka kohvi järele. Samal ajal kui maal oli ikka veel domineeriv pärisorjade higi, hägusa õlle ja seasita hais.
Tallinn tõi Moskoviidi ja Ordu vastu Rootsi võimu ja liitis meid kahesajaks aastaks taas Skandinaaviaga. Mosoviidi poole lükkas meid maa-aadel oma Toompea võimuga, aga tegi seda siiski nii, et Tallinnas sai kahesaja aastase Vene võimu vältel venelane linnapea olla 10 kuud ja sedagi 1905. aasta segaduse ajal. Tallinna raad oli 16. sajandil kirjavahetuses Melanchtoni ja Martin Lutheriga ja Tallinn oli juhtiv reformatsioonikeskus Põhja-Euroopas. See oli kurss mis määras Eesti tsivilisatsioonilist kuulumist. Määrab ikka veel, kuigi Tallinna võimude viimase 20 aasta kirjavahetus Juri Luzhkovi, Kim iI Sungi ja Russki Miri seltskondadega pingutab vastassuunas.
Muidugi on tagurluse ja avatuse, euroopluse ja sarmaatluse jooned alati jooksnud ka Tallinnas endas ja vaimuvalguse puhanguid või vaba vaimu ilminguid on nähtud ka maal ja ülalinnas. Aga ilma Tallinnata ei oleks Eesti Euroopa. Ajalooliselt siis. Nüüd on onud 20 aastat vastupidi.
Ajaloolase jaoks kurioosselt hoiab Moskoviidi asehalduri lossis, pärisorjade ehitatud Stenbocki majas ja endises EKP Keskomitee hoones asuv ülalinna võim Eestit Euroopas Tallinna vastuseisule vaatamata. Ja Tallinna võim, mis peaks olema vaba traditsiooni võim, istub Raekojas. Seal kust sai alguse Eesit kuulumine Rooma õiguse ja euroopaliku õigusriikluse ruumi. Istub Eesti Kindlustuse Aktsiaseltsi majas, mille päris omanikeks olid Eesti saksa kultuuromavalitsuse juhid, riigikogu liikmed vennad Kochid. Ja sealt tirib see võim meid väsimatult punamonumentide, venekeelse hariduse, Sputnik vaktsiini ja okupatsiooni eitamise sohu.
Just Tallinna euroopaliku näo moonutuseks, kursilt lükkamiseks ja ähvarduseks istutas Vene tsaari parajasti taas venestada püüdev võim Toompeale Nevski katedraali. Nagu põletusmärgi sunnitöölise otsaette, et tema murdmine oleks kaugele näha. Teist korda sai sarnase asjaga hakkama praegune linnavõim kui sarnastel eesmärkidel istutati Russki Miri märk Lasnamäele. Ja seda vabas Eestis, Eestis, kus Tallinn on võtnud üle selle rolli, mis ajalooliselt on olnud Eestit rõhuvatel võimudel maal.
Linnaplaneerimine, heakord, ühistransport, uusarhitektuur, haljastus, koolivõrk jne ei saa iial korda enne kui on selge linna kurss, linna idee, linna kuuluvustaotlus.
Ratase karmavõlg
Tallinna sakslaste käest ära võtmisega 1904. aastal algas eestlaste professionaalne poliitiline elu. Nüüd tundub üha sagedamini, et pealinna vaat et lõplikuna tunduv kaotamine (isegi lihtsalt äraandmine) 2019. aastal on eelhoiatus millestki hullemast. Nüüdsele isamaalasele Jüri Ratasele tundus vist, et võim Toompeal väärib pealinna eestlaste käest äraandmist.
Võim pealinnas, mida oldi kohalike vabade kodanike käes peaaegu katkematult suudetud hoida 1248. aastast saadik ja eestlaste käes 1904. aastast saadik, isegi Stalini ja Brezhnevi ajal, omal moel isegi Savisaare ja Aasa ajal, läks meeskonnale, kes tegi Tallinnast 2020. aastal Totalnõi diktanti ehk Russki Miri pealinna. Õnneks on Ratasel nüüd võimalik karmavõlg tasuda.
Siiani on eestimeelsed euroopalikud erakonnad justkui Tallinnast loobunud. Räägitakse küll jalgratastest ja vajadusest parkides umbrohtu säilitada, pisut ka ühistranspordist ja lasteaiakohtadest, aga suured küsimused, linna suuna küsimused, jäävad vähemasti valimiste vahelisel ajal käsitlemata.
Linna suunda ei määra üksnes üksikud moodsad poliitikad, kuigi nende puudumine võib seda iseloomustada. Linna suuna määrab linnajuhtide üldhoiak, tulevikuvaade ja vastused linna arengu suurtele küsimustele (suured küsimused, muide, ei pruugi seisneda, liiatigi väljenduda üksnes suurtes asjades, sest kurat peitub sageli detailides, aga neist mõni teine kord). Linnaplaneerimine, heakord, ühistransport, uusarhitektuur, haljastus, koolivõrk jne ei saa iial korda enne kui on selge linna kurss, linna idee, linna kuuluvustaotlus. Tallinna identiteet.
Tallinna ajalooline ja euroopalik hõng on vanalinnas jalutades tuntav igal sammul.
Tallinna idee ja teisipäevane hääletus
Kui täna proovida sõnastada Tallinna linnavõimu identiteeti, siis see on olla postsoveetluse eelpost, okupatsioonipärandi hoidja ja õigustaja, Russki Miri enklaav Põhja-Euroopas. Olemuslikult on see ajaloos tihti nähtud postkoloniaalne enesepilt, tuntud traumade, piiratuse, aga ka ohtlikkusega. See ei ole veel Tallinna identiteet, meie euroopalik kultuurkiht on selleks liiga paks, koetõrge on veel liiga tugev, Hansa ja Estonia Seltsi ja Reaalkooli poiste traditsioon on ikka veel olemas. Aga mida aasta edasi seda kestlikumaks mõju muutub.
Tallinna idee on ikka olnud olla mereline, vaba, põhjamaine, Euroopasse vaatav ja Euroopasse kuuluv eelpost sarmaatluse vastas, mitte vastupidi. Tallinna ideed personifitseerib linnaarhitekt Eugen Habermann, kes kirjutas Dresdeni Tehnikaülikoolis lõputöö teemal Antiik-Kreeka linnaplaneerimisest. Praeguse linnavõim on lähemal sellele, mis 1944. aastal Habermanni koos põgenikelaev Moeroga Läänemerel põhja lasi.
Sotsidele mõtlemiseks
Sellepärast on teisipäevane hääletus Tallinna Volikogus määratult kaalukam kui erakondliku enesekehtestamise või väikese äritegemise, mõnest kohast kinnihoidmise või sellest loobumise hind. Ma loodan, et me võtame ennast nüüd ometi kokku ja anname linnaõhule keskajast saadik alati kuulunud vabaduse kvaliteedi tagasi. Mu ema ütles kõnes soomlastele 1991 aasta veebruaris kui vabaduse saavutamine polnud veel sugugi kindel:
«Kes on elanud ühes korteris kümnepäise lohega, aga on sealjuures ometi veel füüsiliselt enam-vähem elus ja terve ning on häiritud ehk ainult hingeliselt, see peab küllalt hästi tundma lohe loomust. Ta peab olema osanud arvestada iga lohepea olemust ja eripära, ta peab kogemust mööda tundma näiliselt nii tömpküünsete lohekäppade üllatavat käbedust.
Ta ei ole tohtinud ega tohi ka edaspidi unustada, et ülemaailmselt kehtiva lohevalemi järgi asendub tavaliselt iga maharaiutud lohepea kohe uue ja hullemaga ning et ka täiesti peatu lohe on ikkagi veel küllalt peatumatu. Kui kellelgi on kord selline allüüriline, siis peab ta teadma, et kümnepäise lohe kõrvaldamine kahetoalisest korterist ühes tükkis ja täielikult ei ole niisama lihtne operatsioon, kui … on kippunud ununema ürgsed šamaani- ja nõianõksud. Lohe on paigal ega kõssagi. Või teeskleb surnut, magajat või minejat.
Lohest vabaneda püüdjal tekib otseteed ka lisaprobleeme. Tal pruugib ainult natuke väänata mõnd lohekaela, kui korteriakende takka hakkab kostma mitmete loomakaitseseltside ühendatud kõnekoor. Nende mahehäälne skandeerimine on tegelikult üsna resoluutne. Räägitakse loheõiguste rikkumisest ja antakse sõbralikku nõu, kuidas koos lohega leplikult edasi elada.»
Kutsun loomakaitsjaid sotside ridades selle üle järgi mõtlema ja julgustuseks meenutama ka Balthasar Russowit, vaba Tallinna kodanikku, kes 1584. aastal kirjutas: «lahinguväljalt põgeneda ei ole venelaste juures mitte paha ega häbi. Siis kui venelased tõelist võimu ja väge enese ees näevad, siis tunnevad nad inimlikku nõrkust ja argust nagu teisedki rahvad ja nemadki annavad kindlusi üle.»