Hamasi alustatud sõda Iisraeli vastu on kahtlemata äärmiselt kaaluka julgeolekupoliitilise mõjuga mitte ainult Lähis-Idas, vaid kogu maailmas. Eesti on ainumõeldaval moel asunud ühemõtteliselt Iisraeli toetavale seisukohale. Eile teatasid nii välisminister Margus Tsahkna kui president Alar Karis Eesti solidaarsusest Iisraeliga ja kinnitasid, et Iisraelil on õigus ennast kaitsta.
Eesti seisukohad on täpsemalt sõnastanud väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson. Need tuginevad konsultatsioonidele kõigi riigikogu erakondadega. Pühapäeval sõnastas Eesti toetuse ka Eesti-Iisraeli parlamendirühm.
Lühidalt: Eesti avaldab Iisraelile ühemõttelist toetust ja kinnitab, et alanud sõjas Iisrael mitte üksnes ei tohi, vaid on kohustatud ennast ja oma kodanikke kaitsma. Loomulikult mõistame terroriorganisatsiooni Hamasi kuritegeliku rünnaku kõige karmimalt hukka. Olen olnud ka kontaktis Iisraeli suursaadikuga Eestis ja väljendanud talle samu seisukohti.
Mis saab Ukrainast?
Võib mõista kõigi nende muretsejate hinnanguid, kes räägivad ohust, et uus relvakonflikt ja USA olulise ja traditsioonilise liitlase jõhker ründamine võib tõmmata USA ja kogu Lääne tähelepanu Venemaa agressioonilt Ukraina vastu.
Sellega võib siiski nõustuda vaid osaliselt. Eesti ja teised NATO idatiiva riigid mõistavad piisavalt, et tegemist ei ole mitte niivõrd «uue sõjaga», kui käimasoleva sõja uue rindega. Hamas on juba avalikult kinnitanud, et rünnakut aitas planeerida ja Hamasi varustas relvastusega Iraan, kes on Ukraina sõjas olnud Venemaa oluline relvatarnija.
Iraani ja Venema koostöö Lääne «nõrgestamisel», Hamasi kõrgetasemelised visiidid Moskvasse, Sergei Šoigu äsjane visiit Teherani muudavad vaieldamatuks, et käimasolevas suures sõjas on meie vastamisi Venemaa, Iraan, Lähis-Ida terroriorganisatsioonid ühel pool ja Lääneriigid teisel pool. Iisrael, kes on seni üritanud Ukraina-Vene sõjas hoida pigem neutraalset joont on nüüd vere hinnaga sellesse vastasseisu kaasatud.
USA ei saa endale lubada Kremli loodetud olukorda, et ta ei suuda korraga jagu saada kahest konfliktist. Kuigi esialgu võib tunduda vastupidi, arvan, et Hamasi avantüür aitab pikemas perspektiivis ka Ukrainat. Loomulikult leidub ka Lääne pealinnades endiselt neid, kes soovivad hoida Ukraina ja Iisraeli olukorra lahus. Meie ülesanne on järjekindlalt meenutada, et vastase seisukohalt on see üks võitlus.
Iisrael õpib vigadest kiiresti
Mis puutub Iisraeli luure läbikukkumist ja Hamasi edu üllatusmomendi saavutamisel, siis Tel Aviv on ajaloos alati näidanud, et vigadest õpitakse kiiresti. Kuigi Hamasil õnnestus rünnaku esimestel tundidel tõesti enneolematut edu saavutada, tasub tähele panna, et Iisrael suutis 12 tunniga mobiliseerida reservi, panna kogu riigi sõjalise juhtimise alla ja viia üksused nii lõunase kui põhja ja alustada laiaulatuslikku sõjalist operatsiooni. Maailma riikidest suudaks sama ehk ainult Soome.
Olemata näinud luureraporteid, tundub eemaltvaadates, et Hamasi rünnakule pidi eelnema küberrünnak Gaza piiril. Ilmselgelt olid piirikaamerad mõnda aega vaenuliku kontrolli all, ründajatel oli väga hea ülevaade Iisraeli üksuste paiknemisest, ohvitseride liikumisest ja piirirajatisest.
Muide, küllalt sarnane rünne toimus ka 2006. aastal Hezbollah-Iisraeli sõja alguses Arvatavasti tehti piirielektroonika enne rünnakut ka n.ö. pimedaks. Veaks tuleb ilmselt lugeda Iisraeli liigset enesekindlust tehnoloogilises üleolekus ja tõenäoliselt ka inimluure osakaalu vähendamist Hamasi-Gaza suunal. Aga nagu öeldud, juba täna on selge, et vigadest õpivad nad kiiresti.
Kui küsida, kas «sõjas on süüdi» Joe Bideni välispoliitika pehmus, siis pigem võiks rünnaku praegu toimumist siduda Bideni administratsiooni abiga Ukrainale, mis ilmselgelt on nurjanud Venemaa plaanid. Jah, meie arvates on see abi olnud ehk liiga ettevaatlik ja liiga aeglane, ent siiski nii edukas, et Venemaa otsib võimalusi ja liitlasi mujal. Loodetavasti tehakse toimunust strateegilises plaanis õiged järeldused. See tähendab, nii Ukraina kui Iisraeli massiivne, otsustav ja sõjad võidukalt lõpule viiv abistamine.