1939. aasta augustis koondas Hitler vägesid Poola piirile. Berliin oli kuid süüdistanud Poolat etnilises puhastuses sealsete sakslaste vastu. Poola kaalus täiemahulise mobilisatsiooni väljakuulutamist. Prantsuse ja Briti diplomaadid üritasid igal moel Poolat veenda mitte mobiliseeruma, sest see „võivat Hitlerit provotseerida.“
Me kõik teame, mis järgnes.
Muide, nädal enne 1. septembrit oli Hitler öelnud oma kindralitele: „Ma annan teile propagandistliku casus belli. Selle usutavus pole oluline. Võitjalt ei küsita, kas ta rääkis tõtt.“
Lääne diplomaatide instinkt nii 1939. aastal kui 2021. aastal on sõjalise eskalatsioonile reageerida katsetega deeskaleerida. Iseenesest ongi sõja ärahoidmine üks diplomaatia põhieesmärke.
Eskalatsioonid võivad aga olla väga erinevad. Küllap tuleb ette n.ö. paratamatuid eskalatsioone, kus riikide reaalsed huvid õnnetu juhuse või pikaaegse konflikti tõttu arenevad sõjalise konflikti lävele. Taolist juhtub aeg-ajalt näiteks India ja Hiina vahel, kuigi sealgi on küllap enamasti üks agressiivsem osapool. Ekspansiivsete ambitsioonidega autokraatide puhul on sõjaline eskalatsioon aga enamasti kunstlikult esile kutsutud. Valedele ehitatud ettekäänete, erioperatsioonide ja infosõja abil proovitakse nii oma kodanike kui maailma silmis luua õigustus mingisuguseks agressiooniks.
Selle skeemi järgi talitas Hitler septembris 1939, samuti Stalin Soomele kallaletungimisel novembris 1939, Putin 2008 Gruusias ja 2014 Ukrainas. Maailm on näinud sedasorti silmamoonduse küll alati peaaegu kohe läbi, ent esmalt peaaegu alati reageerinud katsetega olukorda „rahustada.“
Seda võiks kutsuda de-eskalatsiooni lõksuks. Diktaatorid on ammu aru saanud, et demokraatlike riikide juhid ei taha uskuda teiste riikide halbu kavatsusi ja isegi kui usuvad, siis reageerivad instinktiivselt diplomaatiliste rahustuskatsetega. Vene sõjalises ja eriteenistuse doktriinis kutsutakse seda „reflektiivseks kontrolliks“. Näiteks: kui tahta, et Prantsuse ja Saksa diplomaadid hakkaks rääkima de-eskalatsioonist, tuleb korralikult eskaleerida.
Selle lõksu põhiefektiivsus seisneb autokraatsete ja demokraatlike riikide välispoliitiliste eesmärkide põhimõttelises erinevuses. Esimesed tahavad hoida oma kodanikke vaos ja suruda oma huve naabritele peale, teised tahavad oma kodanike heaolu kasvatada ja leida naabritega vastastikku kasulikke koostöövorme. Viimased ei suuda uskuda, et esimeste jaoks võib suhete halvenemine olla hea, sest vaenlaste olemasolu ja kriisiolukorrad õigustavad agressiivset käitumist. Kui sa tahadki agressiivselt käituda, siis on eskalatsioon täitsa ratsionaalne vahend.
Putini viimane eskalatsioon (mis muide ei ole veel kaugeltki möödas, vaatamata Moskva viimaste päevade avaldustele) täitis eesmärke osaliselt. Berliin ja Pariis hakkasid täpselt eeldatule rääkima, et ukrainlased ei tohiks mingil juhul „provokatsioonile alluda“ ja kutsusid üles de-eskalatsiooniks. Ent kollektiivselt suutsid USA, EL ja NATO siiski üsna ühtselt ja eriti EL-i kohta ka üsna ühemõtteliselt reageerida. Vähemasti retoorikas. Kremli juttu etnilisest puhastusest, mida Kiiev „Donbassi rahva“ suhtes planeerivat, ei võtnud keegi tõsiselt. Lääs ütles selgelt, et toetab Ukrainat.
Lääne tegelikud sammud olid samas taas täiesti ebaadekvaatsed. Lääs seadis oma eesmärgiks de-eskalatsiooni. Iga laps peaks aru saama, mõeldes hetke Venemaa välispoliitilistele sammudele vähemalt 2008. aastast saadik ja sarnastele dünaamikatele varasemas ajaloos, et de-eskalatsioon saab olla ainult taktikaline eesmärk. Tegelik eesmärk peaks olema Venemaa naabrite vastase agressiooni ja Läänev-astase hübriidsõja peatamine.
On vesiselge, et mureväljendustest ja ka ettevaatlikest reaktsioonidest sanktsioonide näol selleks pole piisanud. Venemaa deklareeritud eesmärk on endiselt NATO ja Euroopa Liidu likvideerimine, „uue julgeolekukorralduse“ loomine Euroopas ning oma mõjusfääri ehk „õigustatud huvide sfääri“ kinnistamine ja sellele maailma aktsepti saavutamine. Selleks ollakse valmis kasutama sõjalist jõudu, riikliku terrorismi akte NATO ja EL territooriumil, laia arsenali erioperatsioone mõrvadest destabiliseerimis-, diskrediteerimis- ja korrumpeerimiskampaaniateni.
Alates vähemalt 2014. aastast on Venemaa viinud peaaegu iga Euroopa riigi vastu läbi operatsioone, mis igaüks üksikult väga lähedal avalikule sõjalisele aktile. Korraldatud on agressiivseid küberrünnakuid valitsusasutuste ja parlamentide vastu. 2015. aasta rünnak Bundestagi vastu veenis Saksamaad, et küberrünnakute vastu tuleb luua EL-i sanktsionirežiim. See on tänaseni korralikult jõustamata. Mõrvatud on EL-i ja NATO riikide kodanikke, Suurbritannias on kasutatud närvimürki Briti kodaniku vastu, Eesti territooriumilt on sõjalise operatsiooniga inimröövitud julgeolekuohvitser, Leedu laev on interneeritud ja meeskond vangistatud, Tšehhi, Ungari, Slovakkia ja teiste riikide territoorriumidel on GRU poolt treenitud paramilitaarseid üksusi kohalikest radikaalidest, Prantsusmaale on saadetud jalgpallihuligaane etendavaid eriüksuslased rahutusi initsieerima, Hollandis on luurajatest libaorganisatsiooni abil mõjutatud referendumi tulemusi, Montenegros on GRU eriüksus proovitud tappa peaministrit ja kukutada valitsus, Kreekas proovis vene luure läbi kukutada Makedoonia NATO-sse võtmise lepet.
Need on vaid mõned näited. Samaaegselt okupeerib Venemaa ebaseaduslikult Krimmi, mille meenutamine on viimasel ajal Lääne liidrite retoorikast pea täiesti kadunud ning peab Ida-Ukrainas juba seitse aastat agressiivset sõda seda ise rutiinselt eitades.
Kõigi nende agressiivsete aktide suhtes on Lääs seni reageerinud iga kord vastavat juhtumit
esiteks üksikjuhtumina käsitledes ja teiseks pigem pehmelt. Ainus küllalt muljetavaldav reaktsioon lääne poolt oli enam kui 300 vene diplomaadi väljasaatmine NATO ja EL riikidest pärast Skripalide vastu tehtud terroriakti.
Nüüd on saanud avalikuks, et 2014. aastal Tšehhis toimunud laskemoonalao plahvatus oli üks Venemaa Euroopa-vastastest riiklike operatsioonide reast. GRU eriüksus, kindralleitnandi otsesel juhtimisel, teostas NATO riigi territooriumil terroriakti, milles hukkus kaks NATO riigi kodanikku ja tekitati ulatuslik majanduslik kahju.
Kuidas peaks Lääs sellele reageerima?
Tšehhi valitsus on palunud EL-lt ja NATO-lt toetusavaldusi ning solidaarsuse kinnitusena Vene diplomaatide väljasaatmist. Tšehhid ise saatsid esialgu välja 18 vene luurajat ja arreteerisid kümmekond kohalikku paramilitaari, keda venelased on riigis aastaid kultiveerinud. venelased vastasid 20 tšehhi väljasaatmisega, mis viis Tšehhi Moskva saatkonna personali mõne inimeseni. EL on Moskva vastusammu kritiseerinud ja Praha on otsustanud saata välja enamiku Vene saatkonnast ning viia saatkondade arvuline koosseis võrdeks.
EL ja NATO on toetusavaldused Tšehhile teinud ja need on täitsa reljeefsed. Mõlemas avalduses nähakse rünnakut Tsehhi vastu rünnakuna Euroopa julgeoleku vastu, nõutakse sellise tegevuse kohest lõpetamist ja lubatakse adekvaatset reaktsiooni.“
Kuid Tšehhi üleskutsele saata solidaarsuse kinnitusena välja Vene diplomaate on seni reaalselt reageerinud neli riiki. Slovakkia, Eesti, Läti ja Leedu. Kõik.
Võimalik, et saabuval nädalal lisanduvad teised liitlased, ent kui seda ei juhtu, on Putinil 2014. aasta rünnakust juba rohkem kasu kui kahju. Kui Moskva pääseb taolisest täiesti pretsedenditust teost, millist isegi N. Liit külma sõja ajal ei tihanud ette võtta, paari diplomaadi väljasaatmise ja mõne mureavaldusega, on see Kremlile uus kinnitus, et taolised asjad tasuvad ära. Lisaks saab neid kasutada NATO liitluse diskrediteerimiseks. Kui rünne Suurbritannia vastu tõi 300, aga tõsisemgi rünne Tšehhi vastu 30 diplomaadi väljasaatmise, siis tõestab see et mitte iga liitlane NATO-s pole ühtviisi oluline.
Euroopal on viimane aeg vahetada käiku. Me peame selgelt välja ütlema, et eesmärk on Venemaa agressiooni peatamine, sest kuidas teisiti peaks süsteemsete agressiivsete operatsioonide läbiviimist nimetama. Meie eesmärk ei ole de-eskalatsioon. Tõeline de-eskalatsioon saabub siis kui Moskva tunneb, et agressioonist on rohkem kahju kui kasu. Niikaua kui agressiivsed sammud naabrite suhtes aeglustavad nende naabrite lähenemist EL-ile ja NATOle, tasuvad nad ennast Kremli silmis igal juhul ära. Venemaa naabrite NATO-sse ja EL-i võtmist ei ole võimalik Moskvaga „kokku leppida.“ Moskva on näidanud, et ta ründab nii oma naabreid kui NATO riike välis- ja sisepoliitiliste eesmärkide saavutamiseks.
Seni on ta nende rünnetega pigem need eesmärgid saavutanud. Tagasihoidlikud sanktsioonid ja suhete ajutine jahenemine on selle kõrval väike hind. Gruusia ja Ukraina NATO-sse võtmine peatus, Euroopa Liidu reputatsioon on kahjustatud kogu idapartnerluse alal, Prantsusmaa on refleksiivkontrollitud „dialoogi jätkama“, Saksamaa ehitab Nord Stream kahte, Valgevene on endiselt diktaatori käes, Vene opositsioon on vangis või surnud ja Euroopa on endiselt mures.
Aeg on hinnata kõiki venelaste viimaste aastate Euroopavastaseid operatsioone ühe suure operatsioonina. Määrata neile õiglane hind. De-eskalatsioon ei peata agressiooni. Agressiooni peatab ainult agressori kalkulatsioon, mis ütleb, et ta ebaõnnestub. Lühidalt, kui Euroopa soovib „peace in our time“, siis on aeg Chamberlaini veast lõpuks ometi õppida. Aeg on Euroopa poolseks eskalatsiooniks. Erinevalt vene omast on meil selleks eksistentsiaalne vajadus.