Äsjaste valimiste järel on hakatud rääkima «liberaalsest pöördest» Eesti poliitikas. Erilise pöördega tegelikult küll tegemist ei ole. Nii, nagu liberalism seisab ehitava ja evolutsioonilise arengu eest, on ka Eesti poliitiline keskkond arenenud vabalt vabaduse suunas. Muide, 1918. aastast de facto Eestit valitsenud 42-st koalitsioonivalitsustest on liberaalne erakond olnud koalitsioonis 35 korda. Jaan Tõnissoni Rahvusliku Keskerakonna esindajad kuulusid ka kõigisse eksiilvalitsustesse.
Katkestustest loomuliku rütmi
Kui midagi on viimaste aastate erakonnamaastikul tähelepanuväärset, siis pigem okupatsiooniaja kodumaise poliitilise elu katkestusest järkjärguline ülesaamine. Võiks öelda, et viimaste valimistega on Eesti jõudnud tagasi vaba poliitilise arengu normaalsesse rütmi ja jätkab umbes sealt, kus viimastel vabadel valimistel 1932. aasta kevadel lõpetati.
Juba Eduard Laamann juhtis tähelepanu, et Eesti erakonnad ja mitmed demokraatlikud liikumised on vanemad kui Eesti Vabariigi institutsioonid. Seda siis 1930ndail. Muide, ka edukamad praegused erakonnad on vanemad kui taastatud Eesti Vabariik.
Eesti põhiline erakondlik liigendus, mis läbi erinevate liitumiste, nimevahetuste ja eksiilisoleku püsib tänaseni, kujunes välja juba 1905. aasta revolutsiooni järel. Nimelt siis said eestlased esimest korda võimaluse tänapäevaseid poliitilisi erakondi asutada. Kuigi leidub neid, kes näevad Eesti erakondliku poliitika algust ärkamisaja kahes võistlevas tiivas, Jakobsoni radikaalsemas ja Jannsen-Hurda liberaal-demokraatlikumas «parteis» ,on poliitilise organiseerumise jätkuvus siiski vaieldamatum 20. sajandi algusest. Märgilisteks sündmusteks on siin Jaan Tõnissoni asumine Postimehe ja Konstantin Pätsi asumine Teataja peatoimetajateks vastavalt 1896 ja 1901.
Demokraatia taastamine «põranda all»
1930ndate aastate alguseks, eriti pärast 1932 aasta suurt erakondade ühinemist enne riigikogu valimisi, oli Eestis kujunenud laias laastus kolm suuremat poliitilist jõudu, mis säilisid suurel määral üleminekuajal ehk «vaikivas olekus», mil erakonnad olid ametlikult keelatud.
Esiteks Põllumeeste Kogu (Päts, Eenpalu, ka Uluots), mille baasil loodi suuresti Isamaaliit. Teiseks nn demokraatlik opositsioon: Rahvuslik Keskerakond (Tõnisson, Strandmann jne), sotsid (Martna, Rei jt), asunikud (Sikkar, Tief) ja nn edumeelsed põllumehed. Kolmandaks vaibunud või vaigistatud vapsid.
Rahvuslik Keskerakond (millel pole vähimatki pistmist Savisaare loodud Keskerakonnaga) koondas endas Tõnissoni Rahvaerakonna ja Tööerakonna. Lahkamata siin vapside ohu kõrvaldamiseks kehtestatud üleminekuaega, on oluline mäletada, et 1940. aasta suvel, kui venelaste sissetungi järel Ždanov nn valimisi läbi viis, oli Eesti erakondade organisatsioon piisavalt alles, et mobiliseeruda ülemaailmseks vastaskandidaatide esitamiseks. Vastaskandidaadid bolševike kandidaatidele suudeti leida ja esitada paari päeva jooksul igas valimisringkonnas. Samuti suudeti kõigile koguda vajalik hulk toetusallkirju, esitada programmid ja saada vajalikud nõusolekud.
Seda aktsiooni juhtis Jaan Tõnisson ja kõigi erakondade juhid, välja arvatud vapsid, organiseerimas eriti tema Keskerakonna noorte poliitikute ringi, Heinrich Mark, Ernst Kull, Heldur Tõnisson, Jaan Ots. Kandideerimisürituse organiseerijate ja vastaskandidaatide (s.t. demokraatlike erakondade tuumrühmade) hulgast tuli palju edasise rahvusliku vastupanuliikumise juhte. Just nelja kõige suurema demokraatiakogemusega erakonna – Rahvuslik Keskerakond, sotsid, Asunikud ja edumeelsed põllumehed – kokkuleppel sündis 1944. aasta alguses Eesti Vabariigi Rahvuskomitee, millele andis õnnistuse Isamaaliidu viimane eestseisuse esimees Jüri Uluots, seaduslik peaminister.
Eesti poliitilise juhtkonna erakondade vaheline kokkulepe 1944. aastal nägi ette erakondade tegevuse jätkamise, esindusdemokraatliku õigusriikliku riigikorra, Lääne demokraatiatele orienteeritud välispoliitika taasiseseisvumisel ja laia koalitsioonivalitsuse kuni rahu saavutamiseni. Just sellepärast nimetas Uluots Rahvuskomiteed põrandaaluseks parlamendiks, et seal olid esindatud kõik Eesti olulised erakonnad ja just sellepärast kuulusid Tiefi valitsusse ministrid kõigist erakondadest.
Nõnda taastati parlamentaarne demokraatia Eesti riikluses 1944. aasta kevadel põranda all.
Välispoliitiline tegevus eksiilis
Sõjaeelsetele erakondadele on ette heidetud vähest ideelist alust ja mitmele kildkondlike huvide esindamist. Agraases ühiskonnas oli Põllumeeste Kogude domineerimine arusaadav, ent nende põhjal loodud Isamaliit ei olnud klassikaline erakond, vaid pigem korporatiivne kogu, mille põhijõud olid Põllumeeste Kogude poliitikute kõrval omavalitsustegelased ja riigiametnikud. Kõige elujõulisemaiks osutusid aga nimelt demokraatlikud idee-erakonnad. Juba nimetatud Rahvuslik-liberaalne Keskerakond ja sotsid.
Nimelt need erakonnad jätkasid aktiivset poliitilist, eriti välispoliitilist tegevust eksiilis. Juba 1945. aastal moodustati Stockholmis Eesti Liberaal-Demokraatlik Koondis, endise Keskerakonna poliitikute ja nende toetajate poolt. Samal moel jätkas tegevust sotside erakond, kus eriti aktiivne oli nende eksiilliider Johannes Mihkelson. Põllumeeste Kogud pidasid eksiilis küll Kongresse ja osalesid väliseesti poliitilises elus, aga ei integreerunud rahvusvahelisse poliitikasse.
Eesti Liberaal-Demokraatlik Koondis seadis aga kohe sõja järel oma põhiülesandeks välispoliitilise töö Eesti iseseisvuse taastamise nimel. 1947. aastal osaleti Liberaalse Internatsionaali (LI) asutamiskongressil. Nii on Jaan Tõnissoni erakonna otsene järeltulija ja Reformierakonna otsene eelkäija Liberaalse Internatsionaali asutajaliige.
Tänapäevase liberaalse liikumise alusdokumendi, Oxfordi manifesti, kirjutas Eesti nimel alla ELDK liige professor Ants Oras ja Rahvuskomitee kaastöötaja ja hilisem professor Hans Ronimois. ELDK osales 1947. aastast kõigil Liberaalse Internatsionaali kongressidel ja konverentsidel. Kui 1989. aastal hakati Eestis liberaal-demokraatlikku parteid looma oli Aleksander Terras, viimane eksiilvalitsuse riigisekretär, Liberaalse Internatsionaali Täitevkomitee liige ja Kaljo Käärik, Eesti esimese riigisekretäri poeg LI Inimõiguste Komitee liige.
ELDK andis oma koha Internatsionaalses Liberaalis üle Paul- Rummo juhitud ELDP-le, nn Eesti koha Inimõiguste Komitees sai Käärikult Tiit Käbin. ELDP-st sai 1994. aastal Reformierakonna algatusrühmaga liitumisel Eesti Reformierakond – liberaalid. Sellisel moel tekkis otsene järjepidevus mitte ainult vaimses ja poliitilises vaid ka faktilises mõttes.
Samalaadne järjepidevus õnnestus säilitada ja tekitada ka sotsidel, kus Johannes Mihkelson andis loodavale Mõõdukate erakonnale partei n.ö. üle. ELDK liikmed aitasid koostada nii Eesti Liberaalse Rahvaerakonna algatusrühma kui selle pinnal loodud ELDP esimest põhikirja ja programmi. Sellestki on ära trükitud Oxfordi manifest.
Eesti liberaalid mängisid keskset rolli ka riigi õigusliku järjepidevuse hoidmisel. Viimane eksiilpeaminister presidendi ülesannetes oli Heinrich Mark, kunagine Rahvusliku Keskerakonna sekretär ja ELDK liige, kes 1992. aasta oktoobris pärast põhiseaduslike institutsioonide taastamist Eestis andis teatepulga üle Lennart Merile. 1940. aastal oli Mark üks võtmekujusid vastaskandidaatide ülesseadmise aktsioonis.
Äsjased valimised ja tänane päev
Viimased valimised näitasid, et Jaan Tõnissoni loodud poliitilisel jõul on Eestis pigem kasvav toetus. Tugevust ilmutas Eesti 200, mille põhimõtted lähtuvad samast allikast ja sotsid, kel on samuti nii ajalooline kui rahvusvaheline sügavus.
Muret teeb Isamaa, kes võiks jätkata Põllumeeste Kogude ehk Pätsi poliitilist traditsiooni ent parallelismiga liialdamata tundub neil olevat natuke sama häda, mis oli Põllumeeste Kogudel eksiilis. Ei ole päris selge, keda nad esindavad.
Kuigi EKRE esindab sõnutsi konservatiivset poliitikat, on nad ennast üsna avalikult identifitseerinud vapside liikumise järeltulijatena. Nii retoorikas, maailmavaates kui sümboolselt.
Vahemärkusena, katsed sildistada traditsioonilisi laias mõttes liberaal-demokraatlikke erakondi ehk liberaalset demokraatiat austavaid erakondi «vasakliberaalideks» ja «estofoobseteks punaliberiteks», katsed ennast liberaalsele demokraatiale vastandada, on ilmselgelt vastu tulistanud. Kõik demokraatiat, parlamentarismi ja õigusriiklust aktsepteerivad erakonnad on laias tähenduses liberaal-demokraatlikud. Ka konservatiivid.
Klassikalist liberaalsust, seda mis on osutunud läbi ajaloo Eesti poliitikas kõige edukamaks, eristab nii sotsialismist, konservatismist kui eriti reaktsionäärsusest põhimõte edendada heaolu vabaduste avardamise teel ilma ilma järsu muudatuseta ühiskondlikus struktuuris. Klassikalist Iiberalismi iseloomustab arengu optimism ja ta peab indiviidide vaba algatust kõigil aladel edu olulisemaks tõukejõuks.
Isamaa vahepealne mehkeldamine EKREga on neilegi kui potentsiaalselt mõistlikule konservatiivsele erakonnale kahjustavalt mõjunud. Sest EKRE-l on klassikaalise konservatismiga sama palju pistmist kui natsionaalsotsialismil sotsialismiga. Keskerakonda ei hakka siia liigitusse lisama. Mõneti on nad Eesti sõjaeelsete kildkondlike erakondade uus vorm, esindades põhiliselt hääbuvat «vene valijat». Tulevikku julgeks neile ennustada vaid juhul kui nad suudavad ennast maailmavaateliselt usutavalt identifitseerida.