Kuuekümne teine päev. Alanud on sõja kolmas kuu. Peagi saab täis kuu aega venelaste lüüasaamisest Kiievi all ja väljatõmbumisest Kiievi ja Tshernigivi oblastitest. Maailm on murelikult oodanud “suurpealetungi” idas.
Vene kindralstaap sõnastas sõja uue faasi eesmärgiks “Donetski ja Luhanski täieliku vabastamise” aprilli alguses. Venelased hakkasid Kiievi alt välja toodud üksusi, mis vajasid suurel määral taasmehitamist ja -relvastamist ning eriti puhkust, kiiruga viima Ida-Ukrainasse uutesse lahingutesse. Asjatundjate üsna üksmeelsel hinnangul vajanuks suurpealetung Donbassis aruka sõjapidamise puhul umbes kahekuist ettevalmistust.
Aprilli alul sai ka teatavaks, et sõja teises faasis on venelane saanud üldkomandöri, kelleks on lõuna sõjaväeringkonna ülem ja Süüria sõjakäigu esimene juht armeekindral Aleksandr Dvornikov. Jutud, et Dvornikov on hullem ja julmem, tsiviilelanikest veel vähem hooliv kui muud vene kindralid, tugineb asjaolul, et Süürias sai ta neid omadusi maailmale laialdaselt demonstreerida, olles vastutav süstemaatiliste haiglate pommitamise, keemiarelva kasutamise ja linnade lauspommitamise eest. Kogu Ukraina sõda ei ole tegelikult andnud mingit põhjust arvata, et ta teistest ses plaanis oluliselt erineks. Näiteks Butšas silma paistnud mõrtsukad olid suures osas pärit hoopis ida sõjaväeringkonnast, mille komandör on kindralleitanant Jevgeni Nikiforov. Üsna sarnase käekirjaga mees, tuntud juba Tšetšeeniast ja hiljem Donbassist.
Nagu olen siin ülevaadetes juba korduvalt tõdenud, algas pärast Kiievi lahingut suur ümberkorraldamine, kus nii venelased kui ukrainlased on viinud vägesid itta. Venelased on ähvardanud ja lääs ennustanud kohe algavat hirmsat Ukraina kaitsest ülerullimist ja veel hullemat verevalamist kui seni. Nädal aega tagasi ütles välisminister Lavrov, et sõja “teine faas on alanud”.
Viimased paar nädalat on venelaste surve idas tõepoolest märkimisväärselt kasvanud. Kui varasematel nädalatel lõid ukrainlased joonel Harkivist mööda Donbassi rinnet alla kuni Mariupoli jooneni tagasi viis-kuus venelaste rünnakut eri paigus, siis viimase nädala jooksul on neid kümme kuni kaksteist.
Nädal tagasi oli Ukraina teadete järgi venelastel langenuid umbes 100 päevas, viimasel nädalal 200–400. Suureneb ka hävitatud tankide ja allalastud lennukite arv.
Olulist edu ühelgi suunal venelased saavutanud ei ole. Ära on võetud üksikuid külasid, siin-seal mõni kilomeeter edasi tungitud, samas on ukrainlased mujal vähemalt samavõrd territooriumi tagasi võtnud.
Venelaste kaotused on taas muutunud üsna suureks ja praegu kaotavad nad suurusjärgus ühe pataljoni lahingugrupi päevas.
Ukrainlaste reservi osas on endiselt nähtavus puudulik, et üksikutest rinnetelt läbi tulnud teadetest kõlab, et üksused on praktiliselt täielikult mehitatud.
Oluline, võib-olla määravalt oluline, on kardinaalne kvaliteedihüpe relvaabis. Viimased USA saadetised, mis kasvavad ja sagenevad, sisaldavad nüüd suurel hulgal suurtükke ja täppismoona. Ukraina on saanud juurde vähemalt kümme, aga koos Hollandi ja teiste riikide abiga on võimalik saada 15 suurtükiväepataljoni. Meeskondi on instruktorite abiga välja õpetatud nii USA-s kui Poolas. Saadud on hulgaliselt tanke, erinevaid droone, jätkub õhutõrje täiendamine. Kui märtsi keskel rääkisin Kiievi kirdesuuna õhutõrje eest vastutajatega, oli neil ainult üks S-300 kompleks, mida iga päev liigutati, ja kogu pealinna õhukaitse oleks võinud ühe vene eduka raketilöögiga kokku kukkuda. Praegu ütlevad nad üsna rahulikult, et “üht-teist meil on”.
Endiselt pole selge, kas idas toimuvad venelaste igapäevased rünnakud ongi nende “suurpealetung” või on endiselt tegemist nn jõulise luurega, kus proovitakse erinevates lõikudes kaitsjate tugevust, kaardistatakse, kus on kaitse nõrgem, kus on ukrainlaste suurtükituli hõredam ja suunatakse siis sinna millalgi suurem surve. Üha enam hakkab aga aeg mängima venelaste kahjuks. Mida rohkem uusi relvi rindele jõuab, mida paremini suudavad ukrainlased järelveo korraldada, nii et nüüd juba olemasolev vajalik relvastus ja moon jõuaks õigel hetkel õigesse kohta, seda võimatumaks venelaste missioon muutub.
On selge, et igale poole ühtlaselt piisavalt kaitset luua pole võimalik. Sõjateater on selleks liiga suur. Käib operatiivtasandil tants, kus otsitakse õiget rünnakusuunda, aimatakse vastase käike ja proovitakse ootamatust suunast edu saavutada. See kõik meenutab paljus tõepoolest Teist maailmasõda ja lahinguid samas kandis 80 aastat tagasi.
Päris võimatuks seda veel pidada ei saa, et venelased suudavad kuidagi raugema kippuva energia kontsentreerida, näidata tuima järelejätmatust, kasutada neil üsna lõputuna olevat moona, panna magama veel tuhandeid mehi ja ikkagi suurema territooriumi juurde võtta, aga pigem muutub see neil iga päevaga raskemaks. Sõja esimeses faasis vaibus nende hoog 2–3 nädalaga. Täna on sõjateater väiksem, aga mehed väsinumad ja kulunumad. Unustada muidugi ei tohi, et vene sõjatraditsioonis on esialgsed hiigelsuured kaotused ja ebaõnnestumised suudetud mitmel korral lõpuks ikkagi võiduks pöörata. Nii et rõõmustada on vara, aga ülemäära muretsemine ei aita.
Ukrainlased on neile iseloomulikult läbi viinud mitu uljast ettevõtmist. Mõne päeva eest saadi Hersoni juures pihta vene 49. armee juhtimispunktile ja löödi mättasse kaks ja rivist välja kolmas kindral. Kogu venelaste sõjategevus lõunas on viimased päevad olnud vastavalt üsna kaootiline. 49. armee on muide lõuna sõjaväeringkonna ehk Dvornikovi ringkonna armee. Ta on käinud seal mitmel korral viimastel aastatel kõnet pidamas ja ilmselt tunneb neid mehi isiklikumalt kui muude ringkondade komandöre. Näiteks 2020. a oktoobris ütles ta 49. armee juhtkonnale kõneledes: “Kõik eelmiste põlvkondade poolt loodud kuulsusrikkad võitlustraditsioonid, kõik hea, on armee praegune meeskond täielikult omaks võtnud. Täna on see armee kaasaegne, tugev ja tõhus kilp Venemaa lõunapiiril.” Sel taustal on huvitav mõelda, kuidas märtsis armeekomandöri ja nüüd suurema osa juhtivkoosseisust kaotanud armee käekäik Dvornikovile täna tundub.
Suhtelise ebaedu taustal on Moskva hakanud taas tõsisemaid ähvardusi loopima. Kindral Rustam Minnekajev, kesk sõjaväeringkonna ülem teatas, et Venemaa kavatseb hõivata kogu Ukraina Musta mere rannikud ja luua koridori Transnistriani. See tähendaks nii Odessa kui mitme vahepeale jääva linna kättesaamist ja kuigi kõlab halvaendeliselt, ei kõla see ülemäära tõsiseltvõetavalt. Jälle räägitakse tuumarelvast, provokatsioonidest, nõutakse USA-lt ja teistelt Ukrainat abistavatelt riikidelt relvaabi lõpetamist.
Viimastel päevadel on Venemaal maha põlenud mitu sõjaväelist objekti, kütuselaod Brjanskis, õhukaitse uurimisinstituut Tveris, keemiatehas Kineshmas, raketitehas Korolevis, õhubaas Kaug-Idas, Ussuigurskis. Viimane on muide Dvornikovi sünnilinn, kus ta ka sõjakooli lõpetas. Täna põleb ostukeskus Moskvas ja mingi tehas Omskis. Võimalik muidugi, et kõik on juhus, aga sel juhul on Jumal ukrainlane.
Kokkuvõttes. Kuigi ei saa lõplikult välistada, et venelased leiavad kuskilt jõu ja saavad oma rünnakuga uuesti hoo üles, on see iga päevaga keerulisem. Praegu võiks arvata, et nädal-kaks püsib suhteline paigalseis, lahingud jätkuvad ja võivad intensiivistuda, mõnel pool võivad venelased läbi murda. Üha enam hakkab põhiküsimuseks muutuma see, millal mitte venelased, vaid millal ukrainlased suurema hooga pealetungi alustavad.