Eerik-Niiles Kross: 1991. aasta august Londonis

Arvamus
|
Eerik-Niiles Kross
|
20.08.2025

“Ametlikult ei tunnusta inglased nõukogude okupatsiooni. Ometi on suhtumine pigem ettevaatlikkusele kutsuv kui innustav. Tallinnast ei tule ühtegi kirjalikku ülevaadet olukorrast ega valitsuse seisukohta. Neil on muudki teha.” Nii meenutab 1991. aasta 20. augustit sel hetkel Londonis Eestit esindanud Eerik-Niiles Kross.

Teisipäev, 20. august 1991, London

Ärkan varahommikul Eesti Infobüroos madratsil. Infobüroo asub Eesti Majas ühes ruumis ajalehetoimetusega ja koosnebki minust, ühest telefonist ja kirjutuslauast. Eelmisel päeval on Moskvas alanud riigipööre. Gorbatšov on Krimmis koduarestis. Tallinna suunas liigub Pihkva diviisi soomuskolonn.

Meri on Helsingis. Mina esindan Suurbritannias 23-aastasena riiki, mida veel ametlikult olemas ei ole.

Helistan Merile. Ta valmistab ette pöördumist maailma riigipeadele. Ütleb, et kõige olulisem on riikliku järjepidevuse kinnitamine ja et aega pole palju.

Helistan Tallinna välisministeeriumisse, mis asub sel ajal ülemnõukoguga samas majas Toompea lossis. Öeldakse, et käivad visad läbirääkimised iseseisvuse väljakuulutamise üle.

Loen läbi hommikused lehed. Palju juttu Moskvas toimuvast, vähem Balti riikidest. Kirjutan Tallinna jaoks kokkuvõtte Suurbritannia meelsusest. Välisminister Douglas Hurd on ettevaatliku liini mees ja meie iseseisvust otse ei toeta.

Inglismaa eestlased helistavad, küsivad, kas nad saavad aidata. Soovitan helistada oma parlamendisaadikutele ja toetust paluda. Briti valitsus on kõhklev.

Veedan enamiku päevast telefoni otsas Briti poliitikute ja Välisministeeriumi ametnikega. Inglismaal on erinevalt paljudest riikidest Balti riikide osakond välisametis ikkagi olemas. Ametlikult ei tunnusta inglased nõukogude okupatsiooni. Ometi on suhtumine pigem ettevaatlikkusele kutsuv kui innustav. Tallinnast ei tule ühtegi kirjalikku ülevaadet olukorrast ega valitsuse seisukohta. Neil on muudki teha. Kirjutan ise Eesti positsioone selgitavaid memosid ja saadan need Briti valitsusele ja parlamendile. Välja peab paistma enesekindel ja organiseeritud (kui nad ainult teaks). Pärastlõunaks saan suuliselt inglaste poolametliku seisukoha, et kui Eesti kuulutab end iseseisvaks, siis võtab meie tunnustamine pigem aastaid kui kuid.

Helistan isale. Ta küsib kohe, kas inglased tunnustavad meid. Ütlen, et kus nad pääsevad. Kuigi seis pole minu arvates hea. Alles aastaid hiljem mõistan, et parem ei oleks ju olukord saanudki olla. On tunne, et peaks veel midagi tegema.

Saan Jüri Luige Tallinnas toru otsa, räägib, kuidas Lennarti poisid on käinud Kadriorus Rüütlit rahustamas, kes arvanud, et kohe saadetakse kõik Siberisse. Olevat siiski esialgu Kadriorus paigas.

Õhtuks suudavad ülemnõukogu ja kodanike komiteed lõpuks ometi kokku leppida. Tõlgin iseseivusotsuse ära ja saadan Briti välisministeeriumisse. Minu üllatuseks helistab Balti lauaametnik tagasi ja soovib õnne. “Sa oled nüüd Eesti Vabariigi ametlik esindaja, minu teada kõige noorem Londoni diplomaatilise korpuse ajaloos”. Ma pole veel ise selle peale tulnud. “Ma arvan, et tunnustamine võtab mõne kuu”, lisab ta.

Aeg on kiiremini liikuma hakanud.

Hilisõhtul heliseb Eesti Maja uksekell. Lähen avama, uksel tehakse minust pilti ja öeldakse “Thank you”. Mõne päeva pärast ilmub ühe ajalehel esiküljel foto allkirjaga “Kuidas Eesti alustas pikkade juustega suursaadikuga”.

Järgmisel päeval ajan juuksed lühikeseks ja ostan esimese korraliku ülikonna.


Toeta

Liitu püsiannetajatega

Liitu Reformierakonna püsiannetajate kogukonnaga, et saaksime liberaalse maailmavaate veelgi enamate inimesteni viia. Anna oma pikaajaline panus, et Eesti jätkaks paremal kursil!

Vaata lähemalt