On pisut kummaline, et USA jõudis toimunule hinnangu anda enne Poolat. Üksnes Poola saab NATO raamistikus öelda, kas tema vastu tehti rünnak ja millist NATO reaktsiooni ta soovib.
Eilne raketiplahvatus Poolas Ukraina piiri lähedal on äärmiselt õpetlik juhtum. Nii Poola, NATO kui ka USA on kinnitanud, et märke Poola-vastasest tahtlikust rünnakust ei ole, ent üheselt pole asi siiski veel selge. Eesti ja kogu Põhja-Atlandi ruumi julgeoleku seisukohalt on loomulikult tähtis, mis täpselt juhtus, ent peaaegu sama tähtis on, kuidas juhtunule reageeriti.
Venemaa on raevukalt eitanud, et tegu oli nende raketiga. Ukraina on täie kindlusega väitnud, et nende rakett see ei olnud. Senine kogemus venelaste väidetele erilist usutavust ei anna.
Kättemaks Hersoni eest
Suures pildis on oluline toimunut mitte isoleerida üksikjuhtumiks, vaid silmas pidada sõja üldist olukorda ja viimastel päevadel nii sõjalisel kui ka poliitilisel tasandil toimunut. Äsja tabas Venemaad suurim kaotus veebruarist saadik. Vene armee põgenes mõne nädala eest igaveseks Venemaa külge kuuluvaks kuulutatud Hersonist.
Sellele järgnes G20 tippkohtumine Balil, kus maailma suurriigid kutsusid Putinit üles rahule ja Zelenskõi esitas oma ettekujutuse rahulepinguist, mis Kremli vaatenurgast tähendaks kapitulatsiooni. Samal ajal on signaale, et USA proovib otsesuhtluses vähemalt kompida Venemaa valmidust rahuläbirääkimisteks. Üleeile kohtus CIA peadirektor Bill Burns Türgis Vene välisluure ülemaga. Väidetavalt selleks, et teda isiklikult ja karmilt hoiatada tuumarelva kasutamast.
Venemaa vastus oli massiivne raketirünnak kogu Ukraina territooriumi vastu, milleks käsk anti ilmselt kohe G20 tippkohtumise järel. Samal ajal kui CIA peadirektor viibis Türgist saabununa Kiievis ehk veebruarist saadik kõige kõrgema tasemega USA-Ukraina kohtumise ajal, tulistati lennukitelt ja laevadelt nii Kiievi kui ka mitme teise Ukraina linna suunas üle 90 Vene raketi ja lennutati Iraani droone. Ajastus ei saanud olla juhuslik. Pole mõtet teeselda, et see oli üksnes kättemaks Hersoni eest, loomulikult oli see ka vastus Zelenskõi kõnele ja Burnsi visiidile.
Nii tahtlik kui ka tahtmatu rakett pidi saama vastureaktsiooni
Juhusliku raketi NATO territooriumile langemise stsenaarium on alates sõja algusest korduvalt ka avalikult kõneks olnud. 13. märtsil küsis ajakirjanik USA riiklikult julgeolekunõunikult, milline on USA poliitika sellisel juhul. Siis oli Venemaa rakettidega rünnanud Lvivi ja mures oldi NATO riikide relvasaadetiste turvalisuse pärast. Saates „Face the Nation“ kõlanud dialoog oli selline.
Küsimus: Mida me mõne viimase tunni jooksul nägime, oli rünnak Ukraina lääneosas, Lvivis ja selle ümbruses. Ja see on kõigest umbes 15 miili Poola piirist. Jake, see hakkab olema NATO territooriumile väga lähedal. Kas USA poliitika on, et iga löök Poola territooriumile, tahtlik või tahtmatu, on rünnak NATO vastu?
Jake Sullivan: President on korduvalt selgitanud, et USA töötab koos liitlastega, et kaitsta iga tolli NATO territooriumist, ja see tähendab iga tolli. Ja kui NATO territooriumi vastu toimub sõjaline rünnak, põhjustab see 5. artikli rakendamise ja me toome NATO liitlaste kogu jõu sellele vastamiseks.
Küsimus: Aga kui see on ebaõnnestunud, eksinud (accidental errant) lask?
Jake Sullivan: Vaadake, kõik, mis ma ütlen, on, et kui Venemaa ründab, tulistab, laseb lasu NATO territooriumile, siis NATO vastab sellele.
Seega kui kas tahtlik või tahtmatu, kuid Venemaa lastud rakett lendab üle NATO piiri, siis USA jaoks on see punane joon ja sellele on lubatud vastata.
Tähelepanu on juhitud Ukrainast eemale
Pole mõtet teeselda, et praeguses ülipingelises olukorras ja Washingtoni poolt korduvalt väljendatud eskalatsioonipelgu arvestades oleks Washingtoni ja Brüsseli seisukohalt parem, kui eilne juhuslik rakett ei olnud Vene oma. Loodame, et ei olnud. Mis täpselt oli, saab küllap lähipäevil selgeks.
Tekkinud segane olukord on Moskvale igatahes andnud võimaluse seda tavapäraselt veel segasemaks ajada ja tõmmata tähelepanu põhiliselt kõrvale. Kõik räägivad nüüd ühest eksinud raketist, selle asemel et rääkida kuritegelikust massirünnakust Ukraina elektritaristu ja tsiviilelanikkonna vastu.
Sullivanil on NATO reaktsiooni koha pealt tahtmatu raketi suhtes täiesti õigus. Sõjaõiguses on ka teelt eksinud raketi löök „rünnak“, kui raketi originaalsihtmärk oli ebaseaduslik. Nii nagu kriminaalõiguses on tahtmatu tapmine ikkagi tapmine.
Kõik Ukraina elektrijaamad, linnad ja elumajad on ebaseaduslikud sihtmärgid. Muide, mõnikümmend kilomeetrit eilsest plahvatusest edelas asub üks Ukraina elektrijaam ja väidetavalt jookseb plahvatuse kohast läbi Ukrainat ja Poolat ühendav oluline elektrikaabel.
Igal juhul vastutab Venemaa
Kokkuvõttes, kui Poolat tabanud rakett oli teelt eksinud Vene rakett, oli tegu rünnakuga, mille eest vastutab Venemaa ja mis peab kaasa tooma NATO reaktsiooni. Mitte ilmtingimata sõjalise vastuse, näiteks väljatulistamispaiga hävitamise, aga kindlasti jõulise reaktsiooni. Näiteks Ukraina õhutõrje tugevdamise, relvaabi kiirendamise ja uute sanktsioonide kujul.
Kui tegemist oli teelt eksinud Ukraina õhutõrje raketiga, ei vastuta juhtunu eest Ukraina, vaid ikkagi Venemaa. Ukrainlaste sihtmärk oli sel juhul Vene tiibrakett ehk absoluutselt legitiimne sihtmärk. Venemaa on selle sõja algataja, ründav pool ja igapäevane sõjaõiguse rikkuja. Ilma Venemaa tegevuseta ei oleks olnud ka eilset intsidenti.
On pisut kummaline, et USA jõudis toimunule hinnangu anda enne Poolat. Üksnes Poola saab NATO raamistikus öelda, kas tema vastu tehti rünnak ja millist NATO reaktsiooni ta soovib. USA deeskalatsioonile tõttamine on muidugi mõistetav, aga siiski mõtlemapanev.
Meie aga loodetavasti õpime siit nii reageerimiste, täpsete sõnastuste kui ka kohaste vastuste kunsti ja tajume jälle paremini nii oma vastaste kui ka liitlaste näilise ja tegeliku otsusekindluse vahet.