Läänemaailmas peeti sõda aastakümneid minevikunähtuseks. Täna seda enam eeldada ei saa. Maailm ei ole lihtsalt muutumas – ta on muutunud ning see tõstatab küsimuse, kuidas väikeriigid selles uues olukorras ellu jäävad, kirjutab Tallinna linnavolikogu liige Doris Raudsepp.
Teise maailmasõja järgsest šokist raputatuna püüdis läänemaailm luua rahvusvahelist korda, mis hoiaks ära sõdu ja piiraks jõu vägivaldset kasutamist. See mõjus paljuski kui püüdlus ülemaailmse ja kestva rahu poole – lootus, et reeglitel põhinev süsteem suudab lahendada konfliktid rahumeelselt ja koostöövaimus.
Liberalistlik rahvusvaheliste suhete käsitlus ei näinud riikidevahelist suhtlust enam pelgalt jõupõhise nullsummamänguna, vaid rõhutas koostööd nii riikide endi kui ka rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu. Eeldus oli, et selline koostöö loob väärtust ja kasu kõigile osapooltele ning toimib seeläbi ka rahu säilitamise mehhanismina. Aastakümnete jooksul kinnistus arusaam, et maailm liigub üha enam koostöö, mitte vastandumise suunas.
Lääneühiskond uinus lootuses, et sõda kui selline on jäänud minevikku ning ühiskondlik fookus nihkus heaolu ja jõukuse kasvatamisele.
Täna võib öelda, et see ajastu ja sellega seotud lootused on lagunenud. Oleme ülemaailmses üleminekufaasis, liminaalses seisundis, kus vana kord enam täielikult ei kehti, kuid uus pole veel välja kujunenud. Keegi ei tea kindlalt (kuigi avalikus ruumis leidub palju enesekindlaid asjatundjaid, kes väidavad, et teavad), kas kujunemas on uus rahvusvaheliselt aktsepteeritud normatiivsus või ootab ees pikem düstoopiline ebakindluse ja korratuse periood. Selle muutuse kõige häirivam aspekt ei ole üksikute reeglite rikkumine, vaid reeglite tähenduse hägustumine.
Küsimus ei ole enam alati selles, kas rahvusvahelist õigust rikuti, vaid kas rikkumine oli piisavalt väheoluline või piisavalt kaugel toimuv, et sellele mitte reageerida. Ja vastupidi – kui kulukaks läheks ning milliste tagajärgedega oleks vastasseisu minek rikkujaga. Õigus ei kao, kuid muutub valikuliseks ning ühiselt tunnustatud normid ei ole enam selged.
Seni tunnustatud rahvusvaheline õigus ei peata enam tanke ega rakette. See ei ole maailmapolitsei ega saa seda kunagi olema. Kuid see ei ole ka pelgalt deklaratiivne loosung. Rahvusvaheline õigus on raamistik, mille abil saab teha reeglite rikkumise kulukaks poliitilises, majanduslikus ja diplomaatilises plaanis. Sellele toetudes on võimalik koondada liitlasi, legitiimselt põhjendada vastusamme ja eristada agressorit ohvrist.
Kui maailmakord taandub pelgalt jõu ja huvide mänguks, muutuvad väikeriikide võimalused oma huve kaitsta ja otsustes kaasa rääkida kiiresti piiratuks.
Uue ajastu võimalused
Uue ajastu keskseks väljakutseks võibki kujuneda küsimus, kuidas leida viisid, mis sunniks maailma suurjõude arvestama ka väikeriikide suveräänsuse ja huvidega.
Üheks võimaluseks on strateegiline nišš majanduses või tehnoloogias, mis muudab riigi vallutamise regionaalselt või globaalselt kahjulikuks ründajale endale ning ta liitlastele. Küsimus ei ole riigi suuruses ega sõjalises võimekuses, vaid selles, kuivõrd asendatav ta on.
Asendatavuse mõõt võib seisneda kriitilises uues tehnoloogias, haruldases teadmuses või võtmerollis olulistes tarneahelates. Mida keerulisem ja kulukam on väikeriiki asendada, seda suuremaks saab tema tegelik kaal rahvusvahelistes otsustes – ka maailmas, kus jõud ja huvid kipuvad reeglitest ettepoole trügima.
Eesti puhul tähendab see näiteks rolli digiriigi ja küberturvalisuse valdkonnas. Kui meie lahendused ja teadmised on liitlastele reaalselt kasutatavad ning nende toimimisest sõltub ka teiste riikide suutlikkus oma avalikke teenuseid pakkuda, ei ole Eesti lihtsalt üks partner paljude seas, vaid osapool, kelle panusega tuleb arvestada.
Samas liigub maailm üha enam kahepoolsete ja tehinguliste suhete suunas, kus mõlemad pooled püüavad saada midagi, millest nad on otseselt huvitatud ning kus väiksem riik sõltub suurema ja tugevama julgeolekugarantiidest. Maavarasid, tootmisvõimekust ja ettevõtteid saab üle osta või jõuga omandada – seda loogikat ilmestavad ka Donald Trumpi avalikud plaanid ja väljaütlemised seoses Gröönimaaga.
Rahvusvaheline ebastabiilsus tähendab, et Eesti peab hakkama tõsiselt arvestama võimalusega, et senised julgeolekugarantiid ei pruugi tulevikus enam toimida ega olla enesestmõistetavad. See ei tähenda liitlassuhetest loobumist, vaid vajadust mõelda juurde, milline on meie enda roll ja kaal rahvusvahelisel areenil.
Ka NATOs ei määra riigi tegelikku mõju üksnes liikmelisus või kaitsekulude tase, vaid võime olla sisuline panustaja. Väikeriigi kaal kasvab siis, kui tal on pakkuda unikaalset teadmist, võimekust või algatust, millega liitlased peavad arvestama. Eesti ei ole objekt rahvusvahelises poliitikas, vaid tegutseja. Küsimus on selles, kas suudame oma rolli ise määratleda või teevad teised seda meie eest.
Alles jääb ka moraalne mõõde. Nii nagu inimeste puhul ei saa kedagi sundida olema eetiline, ei saa ka riike sundida käituma vastutustundlikult. Kuid käitumisel on alati tagajärjed. Usaldus, koostöövalmidus ja liitlassuhted ei teki tühjalt kohalt ega püsi jõu najal lõputult. Riigid, kes reegleid järjekindlalt eiravad, võivad mõnda aega võita, kuid maksavad selle eest pikemas plaanis alati hinda.
Eesti jaoks ei ole see pelgalt abstraktne arutelu. Väikeriigina ei ole meil luksust suhtuda rahvusvahelisse õigusesse ei küüniliselt ega ka naiivse usuga, et see toimib iseenesest. Meie kohustus on olla järjekindel eestkõneleja selle eest, et kehtivad reeglid ja normid püsiksid, sest nende olemasolu mõjutab otseselt seda, millised võimalused meil on oma huvide ja iseseisvuse kaitsmiseks.
Rahvusvahelise õiguse suurim nõrkus tuleneb sellest, et see ei toimi samamoodi nagu riigisisene õigus. Puudub kõrgem sundvõim või järelevaataja, kes saaks riike reeglitele alluma sundida, sekkuda, karistada või vajadusel korra taastada. Sellest järeldavad kriitikud sageli, et rahvusvaheline õigus ei toimi.
Tegelikult on rahvusvaheline õigus – kõigi oma puuduste ja ebatäiuslikkuse juures – parim, mis meil on. Churchilli parafraseerides võiks öelda: see on halb viis korra hoidmiseks, kuid paremat pole inimkond seni välja mõelnud.