Maailm ei ole lihtsalt muutumas – ta on muutunud. Rahvusvaheline õiguskord, mis on taganud väikeriikide suveräänsuse ja julgeoleku, ei ole enam enesestmõistetav. Tulevik on ettearvamatu ja otsused, mida tehakse täna, võivad määrata riigi käekäigu aastakümneteks, kirjutab Tallinna linnavolikogu liige ja riigiteaduste magister Doris Raudsepp.
Kriisid ja ebakindlus on Eesti jaoks muutunud püsivaks seisundiks ning sellistes oludes toimetulek on pannud proovile riigi otsustusvõime. Koroonakriisi ajal tuli langetada otsuseid olukorras, kus teadmine muutus kiiresti ja avalik ruum täitus üleöö vastukäivate hinnangutega. Infomüra oli suur ja surve valitsusele pidev. Paljusid otsuseid tuli hiljem muuta ja tagantjärele ümber hinnata. See on kriisi paratamatus, mis näitab selgelt, kui habras võib olla otsustamine olukorras, kus ühiskond ootab kindlust, ent teadmatus on suur.
Ebakindlatel aegadel muutuvad küsimused julgeolekust, majandusest ja väärtustest eksistentsiaalseteks ning avalik arutelu muutub emotsionaalselt laetuks. Sellises olukorras kipub avalik debatt lihtsustuma ja nihkuma mustvalgete vastanduste poole, mis loob populismile soodsa pinnase.
Sellistes oludes ei ole suurim oht mitte otsustamatus, vaid otsustamine hirmu, surve või hetkelise populaarsuse järgi. Populism ja argus on kriisides kõige ohtlikumad kaaslased. Need võivad pakkuda lühiajalist rahustust, kuid pikemas plaanis õõnestavad riigi majandust, julgeolekut ja usaldusväärsust ning lõpuks ka iseseisvust tervikuna.
Valimiste lähenedes muutub see kiusatus veelgi tugevamaks. Otsused hakkavad konkureerima tähelepanu ja toetuse pärast. Vastutustundlik juhtimine eeldab aga valmisolekut teha ka raskeid ja ebapopulaarseid otsuseid ning oskust neid ausalt ja selgelt selgitada. Selgitamine on kriisis sama oluline kui otsus ise – infovaakum tekitab paanikat, selgus loob turvatunnet.
Eesti ajalugu tuletab valusalt meelde, kui fataalne võib olla hind eksistentsiaalsete valikute puhul. 1939. aasta baaside leping sündis äärmusliku surve all lootuses võita aega, vältida sõjategevust ja hoida alles vähemalt formaalne iseseisvus. Näiline ajavõit osutus aga petlikuks ning viis lõpuks iseseisvuse kaotuseni. See ei ole etteheide toonastele otsustajatele, vaid kainestav meeldetuletus, et riigi jaoks võib saabuda hetk, kus häid valikuid lihtsalt ei ole – on vaid halvad ja veel halvemad.
Rahvusvaheline olukord liigub täna hirmuäratava kiirusega suunas, kus ka Eesti võib seista samaväärse kaaluga otsuste ees. Küsimus ei ole ainult selles, millised valikud meil siis on, vaid kas meil on otsustuskultuur, mis suudab seista vastu populismi ja arguse survele.
Kriisides saavad hakkama need, kes on ennast ette valmistanud, on võimelised kiiresti muutuvate oludega kohanema ning suudavad pinge all säilitada selge mõtlemise ja otsustusvõime.
Ebakindel aeg vajab selgroogu ja vastutustundlikku juhtimist, mitte hetke kasule suunatud poliitikat. Sellest võib sõltuda, kas suudame järgmiste raskete valikute ees paremini hakkama saada kui minevikus.