Koroonapiirangud on puudutanud meid kõiki, mitte ainult Eestis, vaid üle kogu maailma. Paraku on mõned inimesed rohkem häiritud kui teised ja on selle välja näitamiseks võimelised ründama oma tööd tegevaid politseinikke. Kas piirangud on tekitanud juba sellisel määral ebamugavusi, et ühiskonnas on alanud radikaliseerumine?
Inimesed radikaliseeruvad, kui tajutakse (pikaaegset) ebaõiglust, kuulutakse mõnda marginaliseeritud sotsiaalsesse rühma või kui puuduvad eneseteostuse võimalused. Samuti kui ollakse mõjutatud karismaatiliste isikute poolt, kes tihti kasutavad äärmuslikke emotsioone, nagu hirm ja viha, et edastada oma sõnumeid ja inimesi ennast uskuma panna.
Poliitikas on populismi kõige tavalisem meetod «julgeolekustamine». See tähendab, et luuakse näiline vaenlane, näiteks mõni vähemusgrupp, maailmavaade, erakond või konkreetne isik, ning seejärel pakutakse välja illusoorne lahendus ja kaitse loodud vaenlase vastu.
Tihti on need käsitlused irratsionaalsed ja puhtalt emotsioonipõhised, kuid hirm on eksistentsiaalselt niivõrd võimas tunne, et selle ajel saab mõjutada inimesi tegema kõikvõimalikke tegusid, mida nad tavapäraselt mitte kunagi ei teeks.
Radikaliseerumisega käib enamasti kaasas usaldamatus kehtiva korra vastu. Jungiaanlik psühhoanalüüs ütleb, et usaldamatus autoriteedi vastu võib pärineda kollektiivsest traumast või negatiivsest kogemusest vanematega.
Lumega loopimist ei peeta tavaliselt vägivallaks, kuid see võib olla esimene samm, mis ületab piiri verbaalse ja füüsilise eneseväljenduse vahel.
Esimese puhul ei ole meil vaja ajaloos kaugele vaadata. Nõukogudeaegne topeltmoraal on oma jälje jätnud kõikidesse sellest ajast pärit inimestesse. Pettumus oma vanemates on igaühel isiklikum kogemus.
Arusaamine, et isa või ema ei ole usaldusväärne, on teinud halbu valikuid või ei saa oma eluga hakkama, võib kanduda üle kõikidele teistele autoriteetsetele isikutele, nagu ülemused tööl või riigivalitsejad parlamendis. Sellisel juhul on usaldamatus niivõrd suur ja loomulik, et olenemata isikust, kes parasjagu võimul on, tekib tema suhtes vastuseis igal juhul.
Radikaliseerumine on iseenesest täiesti normaalne sotsiaalne nähe. Oht tekib siis, kui see kasvab üle vägivaldseks äärmusluseks, mille kõige viimane etapp on terrorism. Üleminek võib olla märkamatu, kui reaktsioonid vähehaaval võimenduvad.
Lumega loopimist ei peeta tavaliselt vägivallaks, kuid see võib olla esimene samm, mis ületab piiri verbaalse ja füüsilise eneseväljenduse vahel. Pealtnäha süütule tegevusele võivad järgneda kividega loopimine või tõsisemad rünnakud.
Radikaliseerumise ennetamine peaks olema suunatud sellele, et inimesed tunneksid end taas osana ühiskonnast. Oluline on tunda end täisväärtuslikuna, ühiskonda kaasatuna ja omada lootust helgele tulevikule. Deradikaliseerimise juurde kuulub ka hirmu maandamine. Koos hirmu kadumisega muutub inimese psüühika ratsionaalsemaks ja väheneb riskikäitumine.
Riiklikult oluline julgeolekuküsimus seisneb seega selles, kuidas kõnetada inimesi õigel ajal ja neile sobival viisil, et hirm, ärevus ja viha ei kasvaks üle meeleheiteks.