Tuuleenergia kasutuselevõtt Eestis on takerdunud juba kümme aastat. Kuid 6. aprillil on kavandatud vastu võtta ehitusseadustiku muutmise eelnõu number 430, mis koondab ja täpsustab meretuuleelektrijaamade rajamise regulatsioonid. Aprillis on valitsus lubanud kehtestada merealaplaneeringu ning tuua riigikokku eelnõu tuulikutega kaasnevate keskkonnamõjude hüvitamiseks. Seega on jaanipäevaks lootust umbsõlmed lahti harutada.
Eesti keelekasutuses on sõnal «tuul» olnud pigem negatiivne tähendusvarjund. Tuule tagaajamist on peetud tühja vaeva nägemiseks ja tuule püüdmist asjatu lootuse hellitamiseks. Eesti keele seletav sõnaraamat tuletab siiski meelde, et tuule tiibade alla saamine tähendab hoogsat edenemist ja hüva pärituul paneb vene lendama nagu kuuli.
Kuigi tuul on looduse stiihia, taltsutamatu ja ohjeldamatu, on inimesed kasutanud tuule jõudu juba aastatuhandeid. 1890. aastal ehitas Taani teadlane ja leiutaja Paul la Cour tuuleturbiine elektri ning elektrolüüsi teel vesiniku ja hapniku tootmiseks. Ta ei olnud esimene tuuleturbiini ehitaja, aga avastas, et kiiresti pöörlevad ja vähemate rootoritega tuuleturbiinid olid elektri tootmiseks kõige efektiivsemad.
1904. aastal asutas ta Tuuleelektrikute Seltsi. Taani on hiljemgi olnud tuuleenergia arendamisel esirinnas. Uue hooga hakati tuulegeneraatoreid suuremas mahus tootma seoses 1970. aastate naftakriisiga. 1991. aastal ehitati esimene meretuulepark ning 2020. aastal tutvustati kahe energiasaare ideed, üks Põhjameres ja teine Läänemeres, millel oleks ühendused teiste riikidega ja kus toodetaks elektrist ka vesinikku, sest energia transportimine vesiniku kujul on kuus korda odavam kui elektrina.
Euroopa Komisjoni tellitud uuringu järgi hinnatakse Läänemere tuuleenergia potentsiaali 83–93 GW, millest praeguseks on kasutusele võetud 2,2 GW ehk üksnes 2,5 protsenti võimalikust. Seetõttu panustavadki Läänemere riigid nii jõuliselt meretuuleenergia arengusse. Samal ajal tehakse suuri jõupingutusi vesinikutehnoloogiate arendamiseks, sest vesiniku vahendusel on võimalik kanda tuuleenergiat üle põhimõtteliselt kõikjale, alates terase tootmisest kuni autopaakideni.
Vähe märkamist leidis fakt, et Tokyo olümpiamängude energiakandja oli vesinik, alates sportlasi vedanud sõidukitest kuni olümpiatuleni. Jaapan soovis maailmale näidata, et on otsustanud vesinikuühiskonna kasuks, et vesinikul põhinevad tehnoloogiad on piisavalt valmis ning lisada tuleb vaid riikide tahe ja muidugi ka raha. Eesti osaks Läänemere tuulepotentsiaalis hinnatakse 9 protsenti, see on 8 GW, umbes nii palju on praegu algatatud ka arendajate hoonestusloa taotluste menetlusi. 8 GW võimsusega meretuuleparkides saaks toota 32 TWh elektrit aastas, mis oleks peaaegu neljakordne Eesti tarbimine viimastel aastatel.
Praeguste eelarvestuste järgi maksab 8 GW võimsusega meretuuleparkide ehitamine 16 miljardit, sama palju või rohkem maksaksid ka ühendused. Kui elektri turuhind on 50 eurot MWh, siis on meretuuleparkide netokäive aastas 16 miljardit. Need summad on suuremad kui Eesti riigi aastaeelarve. Kui lisada aja mõõde, et hoonestusload antakse välja 50 aastaks võimalusega pikendada veel 50 aastaks, siis ongi selge, miks pinged merealaplaneeringu ja ehitusseadustiku ning teiste seaduste muutmise seaduseelnõu number 430 ümber on nii suured.
Eelnõu 430 käsitleb eelkõige viit probleemi. Esiteks, riigi julgeolekule või riigikaitsele seoses rajatavate tuuleparkidega tekkida võiva ohu ennetamine. Teiseks, avaliku veekogu koormamiseks kaldaga püsivalt ühendamata ehitisega (näiteks tuulepargiga) seotud kehtiv regulatsioon tuuakse üle veeseadusest ehitusseadustikku, sealjuures muutub hoonestusloa kehtetuks tunnistamise regulatsioon. Seni võib hoonestusloa tunnistada kehtetuks, kui hoonestusloa omaja ei esitanud ehitusloa taotlust kahe aasta jooksul. Eelnõu vastuvõtmisel võib hoonestusloa tunnistada kehtetuks, kui hoonestusloa omajale ei ole viie aasta jooksul antud ehitusluba, mis peaks siis vabastama alad teistele arendajatele, kui hoonestusloa omaja tuuleparki ei raja. Kolmandaks antakse riigile õigus hoonestusluba taotleda.
Eesti ja Läti on allkirjastanud koostöömemorandumi riikidevahelise ühenduse rajamiseks ning piirialadele tuulepargile hoonestusloa taotlemiseks. Projekti nimi on ELWIND ning seetõttu kutsutakse kõnealust eelnõu 430 mõnikord ELWINDi eelnõuks. Esialgses eelnõus sooviti anda riigile õigust hoonestusluba taotleda üksnes rahvusvaheliste projektide tarbeks. Majanduskomisjon leidis, et riik võib ise hoonestuslube taotleda nii palju, kui ta vajalikuks peab, sest Eesti energeetika on rahvusvaheline.
Küll aga nähakse ette regulatsioonid hoonestuslubade enampakkumiste teel võõrandamiseks.
Neljandaks hoonestustasu. Eelnõu esialgses seletuskirjas ütles majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, et Eesti hoonestustasu on meretuuleparkidele 14 korda kõrgem kui Lätis ja 5 korda kõrgem kui Poolas. Kuidas nad seda arvutasid, jäi komisjonis peetud aruteludes teada saamata. Siiski on ka turuosalised kinnitanud, et Eestis on hoonestustasu kõrgem kui teistes Läänemere riikides. Aga meretuuleenergia investeeringute kaasamisel oleme riikidena konkurendid.
Eestis ei ole nii suurt ettevõtet, mis suudaks investeerida või laenata kaks miljardit eurot, et rajada 1 GW võimsusega tuulepark. Riigina konkureerime rahvusvahelisele kapitalile ja peaksime hoidma tasud atraktiivsel tasemel, et saada tulevikus majapidamistele ja ettevõtetele soodsat elektrit ning riigile tööjõu- ja käibemaksu. Majanduskomisjoni muudatusettepaneku järgi seotakse hoonestustasu netomüügiga nagu Suurbritannias, tootjad annavad teada toodetud kogustest ja hinnaks võetakse aasta keskmine Nord Pooli Eesti piirkonna järgmise päeva börsihind. Hoonestustasu tuleb maksta vähemalt 70 protsendilt võimsuse nimiväärtuse ja 4000 töötunni korrutiselt.
Eeldatakse, et tuulikud töötavad 100-protsendise võimsusega veidi alla poolel aasta tundidest. Suurbritannias on hoonestustasu määr 2 protsenti netomüügikäibest, Eestis on plaan eelnõuga 430 kehtestada määr 1,5 protsenti. Tuulikutega seotud keskkonnahäiringu hüvitise määraks kavandatakse 0,5 protsenti, mis arvutatakse samade andmete põhjal.
Lihtsus, selgus, turuga seotus ja vähene bürokraatia on maksude ja tasude määramisel väärtus omaette. Eelnõu ettevalmistamisel on korraldatud hulk töögruppide arutelusid, kus on kerkinud kõige üldisemalt võttes veel kaks probleemi. Esiteks, kuidas lepitada kogukondi tuuleparkidega? Kuidas hüvitada neile kahju keskkonnahäiringust? Keskkonnahäiringu hüvitisele üritatakse anda kauneid nimesid: kohaliku kasu instrument või tuulikutasu. Kogukondadel ei ole kindlasti midagi soodsa ja säästliku energia vastu, aga priist silmapiirist loobumine, keskkonnahäiring, on valus emotsionaalselt, sunnib ümber korraldama puhke- ja kalamajandust. Sellele probleemile ei ole veel lahendust.
Teine suur lahenduseta küsimus on ühendused. Praegu on arendajad näidanud soovi tuuleparke rajada mitu korda rohkem, kui on ühendusi selle energia vastuvõtmiseks ja transportimiseks. Eelnõuga seoses kokku kutsutud töörühmades on arendajad teinud ettepaneku, et riik võiks kohelda kõiki arendajaid võrdselt ehk riik võiks ehitada ühenduse välja kõikidele rajatavatele parkidele. Riik on siin muidugi Elering, kes saab ehitada välja põhivõrku nii palju, kui kannatab lisada võrgutasu elektritarbijate arvetele. Siinkohal ei saa jätta tähelepanuta, et Eesti tarbimismaksimum on pisut alla 1,6 GW.
Tõsi, netotootmisvõimsusi on installeeritud rohkem ja tegelikult kasutatakse vähem, et tasakaalustada remonte ja avariisid, samuti tuule ning päikese (mitte)olemasolu. Praegune põhivõrk ei suuda teenindada täiendavat 8 GW võimsust ja õigupoolest Eesti elektritarbija sellist võimsust ei vajagi. Kindlasti ei ole mõtet Eesti meretuuleenergia arengut piirata riigi võimekusega menetleda oma hoonestuslube või ehitada (elektri)põhivõrku rahvusvahelise energiakaubanduse skaalas. Keegi ei näe sada aastat tulevikku. Võib-olla tekivad ka Läänemere idaranniku lähedusse energiasaared, kus elektrist toodetakse vesinik. Võib-olla silduvad nende saarte kaide ääres laevad, mis vesiniku ära viivad. Võib-olla saab Nord Stream 2 maagaasitrassi asemel või kõrval tuule tiibadesse projekt European Hydrogen Backbone, mille üht haru mööda algusega Botnia lahes peaks hakkama liikuma Euroopasse Läänemeres toodetud vesinik.
Märtsis kooskõlastab Eesti Euroopa Parlamendi ja Nõukogu gaasidirektiivi ja gaasimääruse muudatused, mis loovad eeldused ühise gaasituru, sealhulgas vesiniku- ja biogaasituru tekkeks. Euroopa valmistab vesiniku kui energiakandja süsteemset ja suuremahulist kasutuselevõttu. Kindel on see, et eesti kõnekäänd tuule püüdmisest on saanud uue tähenduse. Tuult saab, tuleb ja tasub püüda. Isegi kui kaod on suured, näiteks vesiniku kaudu salvestamisel, edasi ja üle kandmisel, jääb ikkagi palju energiat kasutamiseks pirnides, radiaatorites ja sõidukites. Peamine, tuul ei märkagi, et me teda püüdsime, tuul jookseb võidu tuulega, ei teine teisest mööda saa.