Järgmiste valimiste üks peateemasid on hinnatõusu mahasurumine ja inimeste ostujõu taastamine.
Venemaa alustas sõjaks Ukrainas valmistumist aasta tagasi maagaasitarnete manipuleerimisega, mis meie piirkonnas kergitas hindu nagu pärmi peal. Energia ja tooraine kallinemine mõjutab kiiresti mis tahes kauba hinda ja setõttu olemegi viimase aasta kestel pidanud taluma kuni 25protsendist inflatsiooni, mis õnneks näitab leevenemise märke.
Meie piirkonnas on inflatsioon eelkõige sõjamaks. Täiesti loogiliselt on Eesti inflatsioon üks euroala kõrgemaid, me oleme väike avatud majandus konfliktipiirkonna lähedal ja mõjusfääris. Samuti andsid inflatsioonile hoogu nii headel aegadel (2017–2019) tekitatud eelarvepuudujääk ja teisest pensionisambast välja makstud miljardid. Me aitame Ukrainat täpselt nii palju, kui suudame, nii riik üldiselt kui kodanikud ükshaaval ja üheskoos, aga me ei saa, kui väga ka tahaks, seda sõda lõpetada.
Asjad, mida me saame mõjutada
Me saame pidurdada hinnatõusu, leevendada selle mõju ja taastada palkade ostujõudu. Ma arvan, et need on järgmiste valimiste peateemad. Asjad, mida me saame mõjutada raha-, maksu- ja eelarvepoliitikaga.
Rahapoliitikat tehakse Euroopa Keskpangas (EKP) baasintressi muutmise kaudu. EKP president Christine Lagarde ütles oma Eesti visiidil, et baasintressi tõstetakse nii palju, kui on vaja selleks, et pidurdada inflatsiooni 2,3 protsendini 2024. aasta lõpuks. Baasintressi tõus mõjutab Eestis eelkõige laenuvõtjaid, kelle laenuintress on seotud Euriboriga. Kohtumiselt pangaliidu ja Eesti suuremate pankade juhtidega sain teada, et pea kolme protsendini tõusnud Euribor ei ole esialgu kaasa toonud raskusi laenude tagasimaksmisel.
Rahapoliitikast on hinnatõusu ohjamisel kasu siis, kui eelarvepoliitika ei lähe sellega vastuollu. Selle võrra, mis baasiintressi tõusuga raha pakkumist vähendatakse, ei tohi laenuga kaetud eelarvepuudujäägiga seda majandusse juurde anda. Siinkohal tekibki paradoks, et kui tahame inflatsiooni pidurdada, peame jääma range konservatiivse eelarvepoliitika juurde, kuigi vaist ütleks, et peaksime maksma inimestele toetusi hinnatõusuga toimetulekuks. Kui tahame säilitada eelarvetasakaalu või jääda defitsiiti õige pisut, saame anda täpselt määratletud toetusi üksnes ühiskonna kõige haavatavamatele liikmetele.
Raha rohkem kätte
Palkade ostujõu taastumist saab riik toetada, jättes töötajatele nende väljateenitud tasust kätte senisest rohkem. Eesti puhul on mõjusaim kaotada niinimetatud ja ühetaoline summa kõigile.
Praegu väheneb summa 500 eurolt nullini 1200–2100eurose kuupalga puhul, aga sellesse vahemikku kuulub kõige suurem osa Eesti palgasaajaid. Õpetajatest päästjateni ja autojuhtidest ehitajateni.
Eesti keskmine palk on praegu pea 1700 eurot ja mediaanpalk 1400 eurot. Enamik Eesti palgasaajaid kannab maksuküüru ja see ei ole mõistlik. Eriti arutu on see, kui me kogume 1400 ja 1700 eurot palka saavatelt inimestelt suhteliselt kõrgemat ja teiselt poolt maksame neile toimetulemiseks riiklikke toetusi.
Nii maksude kogumine kui toetuste menetlemine on ühiskondlik kulu ja keskklassi puhul täiesti mõttetu kulu. Mõistlik on inimesele jätta nii palju raha kätte, et ta tuleb ise toime. Kõik riigid toetuvad töötavale, hästi toime tulevale keskklassile.
Töötav inimene peab elama paremini, muidu saab Eesti ihaldatud sihtriigiks neile, kelle eesmärk on elada toetustest. Praegu tulevad inimesed Eestisse tööle ja õppima, välja arvatud sõja eest pakku tulnud ukrainlased, kuid neistki suur osa on tööle asunud.