Eesti on viimase 30 aasta kestel arenenud väga kiiresti, kuid väga ebaühtlaselt, kirjutab riigikogu liige ja rahanduskomisjoni esimees Annely Akkermann.
Eelmisel aastal oli sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta Eestis üldiselt 27 000 eurot, Tallinnas 157% ja Põlvamaal 48% Eesti keskmisest. Kui Tartu välja arvata, siis ülejäänud Eesti maakondade kogutoodang elaniku kohta on 60% ümber keskmisest.
Teisisõnu, Tallinna ja Harjumaa ning teiste Eesti regioonide sisemajanduse kogutoodang, mis peegeldab ka inimeste sissetulekuid ja kohalike omavalitsuste maksulaekumisi, erineb kaks-kolm korda. Seda on kaugelt liiga palju. Sellest on saamas Eesti kui riigi majandusarengu pidur. Pealinna areng peatub, kui tagamaa jääb tühjaks.
Kohalikud omavalitsused peavad alustama küpse täisealise organisatsiooni iseseisvat elu. Üldiselt on kohalike omavalitsuse tulu viimastel aastatel palkade ja tööhõive kasvuga seotult kenasti suurenenud. Tugev tööjõuturg tähendab omavalitsustele, et inimesed töötavad ega vaja töötusega seotud toimetulekuabi.
Veel enam, viimastel aastatel 10–15% kaupa kasvanud palkadelt laekub kohalike omavalitsuste eelarvesse 11,96%. Rahaliselt tähendab see, et üksikisiku tulumaksu laekumine linnade ja valdade kassasse, mis oli 2020. aastal 1,262 miljardit, kasvab 2023. aastaks prognoosi kohaselt 1,646 miljardi euroni, see tähendab ligi 400 miljoni ja 30% võrra. Üldjoontes läheb kohalikel omavalitsustel nii hästi kui nende elanikel ja Eestis pole kunagi elatud nii hästi kui praegu.
Riigi mure on selles, et kõigil inimestel ei lähe ühtviisi hästi ning hästi elavad inimesed on sättinud ennast elama töökohale lähemale – Harjumaale, Tallinna ümbrusesse. Seega ei saa minna hästi kõigil omavalitsustel. Riik peab oluliselt muutma senist regionaalarengu rahastamist.
Reformierakond rõhutab oma programmis kohalike omavalitsuste iseseisvust, vastutuse ja volituste suurendamist. Omavalitsuse mõõdupuu on haldussuutlikkus ning avalike teenuste kvaliteet ja kättesaadavus. Siiski pole tugev kohalik omavalitsus kaugeltki ainus regiooni või riigi majandusarengu eeldus. Iga riigi majandusarengus ja heaolus on suur osa töötleval tööstusel.
Töötlev tööstus ise võib asuda suures linnas, aga teravili leivatööstusele või piim juustu tootmiseks tuleb maalt. Energia põlevkivist või tuulest toodetakse maal. Mets puidutööstusele kasvatatakse maal. Bioloogilise mitmekesisuse taastamine linnas teenib muidugi linnakeskkonnas elavate inimeste heaolu, kuid liikide ja populatsioonide elujõulisus püsib maal.
Keskus tõmbab enda poole loomulikult. Maainimene saadab enamiku sissetulekust linna: tasub maksud, millest peetakse üleval riigihaldust, õiguskorda ja riigikaitset; saadab lapsed linna kesk- või kõrgkooli; käib linnas eriarsti juures ja poes; ostab linnast auto ja kütuse. See on loomulik, aga kui riigil on ratsionaalne teadmine, et tugevat riiki veab tugev keskus, mille eeldus on tugev tagamaa, tuleb halduspoliitiliste meetmetega raha regioonidesse tagasi suunata, nagu pumbatakse vett kastmissüsteemide jaoks, et kogu maa kannaks vilja.
Aprillis tööd alustanud valitsuskoalitsioon on otsustanud regionaalpoliitikas uue hoo sisse lükata ja selleks on kuu aja jooksul toodud riigikokku kolm eelnõu. Esiteks loob valitsus regionaalministeeriumi. Teiseks suunatakse 2023. aasta eelarve muutmise seadusega regionaalministeeriumile raha. Kolmandaks muudetakse tulumaksuseadust ja sotsiaalhoolekandeseadust nii, et töötajate brutotulult eraldatakse kohalikule omavalitsusele alates järgmise aasta 1. jaanuarist senise 11,96% asemel 11,89% ja riikliku pensioni tulult hakatakse kohalikele omavalitsustele eraldama 2,5%. Muudatuse tulemusena suurendatakse kohalike omavalitsuste tulumaksu laekumisi riiklikult pensionilt 16,3 miljonit eurot ja vähendatakse muudelt tuludelt tulumaksu 24,7 miljonit eurot, vahe 8,3 miljonit liigub tasandusfondi. Võrreldes kohalike omavalitsuste üksikisiku tulumaksu 1,6 miljardiga on need summad muidugi väike samm õiges suunas.
Ette valmistatakse koolikoha toetust hõreasustusega piirkondadele, kaitsealuste maade maamaksu hüvitamist, kohalike maksude arvu suurendamist, maamaksu suuruse osas omavalitsustele suurema otsustusvabaduse andmist, tasandusfondi valemi muudatusi ja muudki.
Rahanduses ei ole väikesi ega suuri eurosid, iga euro maksab ühepalju, nii teenitud kui kulutatud.