Andrus Ansip: paanika ülejääk (Postimees)

Ekspankurid on hakanud kirjutama. Üks kirjutab, et krooni tuleks devalveerida. Teine kirjutab, et kroon tuleks hoopis revalveerida. Üks kirjutab, et säästa tuleks rohkem. Teine kirjutab, et kulutada tuleks rohkem, miljardite reservi paigutamine olevat olnud rumalus.

Üks kirjutab, et avaliku sektori töötajate palgad tuleks külmutada, teine kirjutab, et võib isegi palkade tõstmiseks laenu võtta. Ja siis tuleb õhkamine – oleks meil euro, poleks meil jooksevkonto defitsiiti ega inflatsiooni. Ning järgneb närviline rahulolematus – siinsed otsustajad istuvat käed rüpes ja jälgivat sündmuste kulgu osavõtmatult kõrvalt. Tehtagu midagigi!

Mida valitsus saab teha? Valitsus kujundab eelarve, mis on valitsuse käes olevatest hoobadest kõige võimsam hoob inflatsiooni mõjutamiseks.

Lätlased seavad inflatsiooniga võitlemise plaanis ambitsioonika eesmärgi – koostada järgmiseks aastaks tasakaalus eelarve ja juba ülejärgmiseks aastaks teha ülejäägiga eelarve. Teatavasti on nii Lätis kui ka Leedus lõpetatud viimased viis eelarveaastat defitsiidiga. Eestis on tasakaalus eelarve poliitikast palju räägitud, kuid plussiga on lõpetatud vaid viimasel viiel aastal ja varasemast perioodist 1995. ja 1997. aastal.

Möödunud eelarveaasta lõpetati Eestis enneolematu ülejäägiga – 7,7 miljardit krooni ehk 3,8 protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Lõplikku statistikat veel pole, kuid ilmselt on see Euroopa Liidu liikmesriikide suurim eelarve ülejääk.

Valitsussektori võlakoormust on Eesti jõudsalt vähendanud. Praegu on see 3,7 protsenti SKT-st, aasta lõpuks kõigest 2,7 protsenti. Eesti valitsussektori võlg on kõige pisem Euroopas.

Tänavune eelarve koostati esimest korda Eesti Vabariigi ajaloos märkimisväärse 1,1 miljardi krooni suuruse ülejäägiga.

Ka mujal maailmas ei juhtu just sageli, et valimiste-eelne aasta lõpetatakse rekordilise ülejäägiga ja valimiste aasta eelarve koostatakse suure ülejäägiga. Tavaliselt püüavad valitsused valimiste eel raha laiali jagamisega meeldivad olla. Meie eelmist rahandusministrit ei tunnistatud maailma parimaks rahandusministriks teistest parema lauluhääle pärast või selle eest, et ta teistest paremini hundiratast viskab.

Aivar Sõerd tunnistati parimaks väga range eelarvepoliitika eest.

Kui eelarve ülejäägid on saavutatud käed rüpes istudes ja sündmuste kulgu osavõtmatult jälgides, siis võiks ka teistele sedasama soovitada. Istugu ja lihtsalt vaadaku – ehk saavad ka ülejäägiga eelarve ja maailma parima rahandusministri tiitli. Vaevalt see siiski käed rüpes istuvatel kõrvaltvaatajatel õnnestub.

Üks pankur tegi ettepaneku külmutada avaliku sektori töötajate palgad. Ilmselt on soov rohkem säästa – mida vähem raha riik palkadena välja maksab, seda väiksem on surve inflatsiooni kiirenemisele. Meil on praegu suurim eelarve ülejääk Euroopa Liidus. Kui suur peaks ülejääk olema, et see ka palkade külmutajaid rahuldaks? Kas 7,7 miljardi asemel tuleks säästa veel üks miljard või kaks või veelgi enam?

Õpetajatelt ja politseinikelt kokkuhoitud miljard ei suudaks rahamassi turul eriti vähendada. Ehkki eestlaste tööleminek Soome või Iirimaale pole nii ulatuslik, kui sellest räägitakse, on võõrsil töötamine siiski fakt, mida valitsus ei tohi eirata. Valitsusliit on kokku leppinud, et palgad tõusevad ka avalikus sektoris. Kuid mitte kiiremini, kui tõuseb tootlikkus erasektoris.

Muide, olulistes sektorites polegi palgakasv tootlikkuse kasvust kiirem olnud. Tööjõukulude osatähtsus sisemajanduse kogutoodangus on kahel viimasel aastal isegi vähenenud (2004. a 46,6% ja 2006. a 45,6% SKPst).

Ometi tundub, et inimeste palgaootused on liiga optimistlikud ja kõrged tuluootused tõukavad inimesi laenu võtma. Väidetakse, et laenuvõtja ei mõtle, kas ta suudab laenu teenindada ka siis, kui palk tõuseb kümne protsendi asemel vaid viis protsenti aastas.

Kas laenukasv on Eestis tõesti hull? Jah, viimasel kahel aastal on krediidi nominaalkasv olnud üle 50 protsendi. Laenamise vähendamiseks on valitsus piiranud Kredexi kaudu laenugarantiide saajate ringi ning garantii maksimumsummat.

Ka eluasemelaenu intresside tuludest mahaarvatavat summat on vähendatud sajalt tuhandelt kroonilt viiekümnele tuhandele kroonile aastas. Kui lõpetada Kredexi laenugarantiide andmine ja eluasemelaenude intresside tuludest mahaarvamine sootuks, poleks meie riigil enam mingit eluasemepoliitika kujundamise vahendit.

Eesti Pank on tõstnud kohustusliku reservi määra kolmeteistkümnelt viieteistkümnele protsendile, samas kui euroalal on see nõue kaks protsenti. Olari Taal ütleb selle peale, et Horvaatias on pankadesse juurdelaekuvale välisrahale reservinõue koguni

55 protsenti. Aga ta ei ütle, et pärast nõude kehtestamist hakkas Horvaatias kohe järsult kasvama liisinguettevõtete välisvõlgnevus. Liisinguettevõtted muutusid oma emapankadele tähtsaks finantseerimiskanaliks.

Et vältida nõudest möödahiilimist, täiendati ja karmistati reegleid korduvalt. Sellele vaatamata on pankade välisvõlg jätkanud hoogsat kasvu.

Osa riikide rahandus võimaldab kontrollida rahamassi turul. Eesti majandus on aga avatud, kapital saab vabalt liikuda. Kui avatud majanduse ja valuutakomitee tingimustes on otsustatud kontrollida vahetuskurssi, pole samal ajal võimalik keskpangal ega valitsusel kontrollida intressimäära ega rahamassi turul. Need kujunevad nõudmise ja pakkumise vahekorras turul.

Avatud majandusega riiki tuleb raha just parasjagu niipalju, kui turg suudab vastu võtta. Igasugused katsed majandusseadusi üle kavaldama hakata on juba ette nurjumisele määratud.

Eesti krooni vahetuskurss euro suhtes ei muutu. Üks euro on ikka väärt 15,6466 krooni. Fikseeritud vahetuskursile ja valuutakomiteele tuginev rahapoliitika ning range eelarvedistsipliin, mitte lühiajaline «gaasi-piduri» poliitika, on taganud meie jõukuse mitmekordse kasvu, toonud inflatsioonitaseme 1993. aasta 90%-lt praegusele 3–5% piirimaile.

Krooni kurss püsib muutumatuna ka edaspidi. Pettuma peavad need, kes loodavad teenida revalveerimiselt või rikastuda devalveerimisest.

Eesti Pank on tõstnud ka eluasemelaenude riskimäära, mis suurendas sisuliselt pankade kapitalinõuet kümnelt protsendilt täiendava protsendi võrra. Teistes Euroopa Liidu liikmesriikides, sh Lätis, kehtib kaheksaprotsendiline kapitalinõue. Eestis on 120 000 peret kodulaenu juba kätte saanud ja sellega on kõige pakilisem vajadus eluasemelaenu järele rahuldatud.

Ehkki võiksime olla valmis veelgi halvemateks laenukasvu näitajateks teises kvartalis, on suurem laenubuum jäänud siiski seljataha, möödunud aastasse. Pangad prognoosivad käesolevaks aastaks laenukasvu pea kahekordset aeglustumist. Laenude kasvukiirus väheneb, majandus on mõistlikult kohanemas ja masenduseks pole põhjust.

Õhkamisest. Meie mured pole ainulaadsed. Jooksevkonto defitsiit oli möödunud aastal Kreekas 8,9 protsenti. Euroopa Komisjoni sügisprognoosi järgi on jooksevkonto defitsiit käesoleval aastal Hispaanias üheksa protsenti.

Ehkki Iirimaal on euro kasutusel 1999. aastast, oli sealne inflatsioon aastaid väga kõrge, 2000. aastal koguni 5,3 protsenti. Hispaanias oli möödunud aastal inflatsioon 4,1 protsenti. Soomeski oli inflatsioon aasta tagasi 0,9 protsenti, nüüd märtsis 2,6 protsenti. Põhjuseks eelkõige eluasemekulude ja kütuse hinna tõus.

Kui Eestis oleks mingi ime läbi kasutusel euro, oleks usaldus meie majanduse vastu veelgi suurem ja seega ka välisvahendite sissevool riiki suurem. Ühtlasi oleks suurem ka jooksevkonto defitsiit ja inflatsioon. Seega – ei maksa kujutleda, et euro on lahendus meie kõikidele probleemidele. Ka euroalas peame jätkama konservatiivselt.

Praegune valitsusliit jätkab ranget eelarvepoliitikat ning koostab ka edaspidi eelarve märkimisväärse ülejäägiga. See on signaal ettevõtjatele ja eratarbijatele.

Eesti viimase 12 aasta keskmine majanduskasv on olnud 6,8 protsenti. Et Eesti jõuaks 15 aastaga viie jõukaima Euroopa riigi hulka, peaks meie majandus kasvama keskmiselt 6,7 protsenti aastas.

Üheteistprotsendine kasv ei jää kestma viieteistkümneks aastaks. Pärast väga kiiret perioodi tuleb ikka rahulikuma ja stabiilsema kasvu aeg. Just sellesse arengufaasi ongi Eesti majandus praegu suundumas. Ilma paanikata.