Okupatsiooni ajal tarbetult kuivendatud kaitsealadel asuvate soometsade ja soode käekäigu parandamine valitud aladel on vajalik ja mõistlik. Soometsade veerežiimi taastamine ei ole metsade uputamine ega hävitamine, kirjutab Andres Sutt.
Meeskonnaspordis võetakse mõnikord “aeg maha.” Selleks, et rääkida mänguplaan läbi ja vajadusel seda kohandada. Seepärast võtsingi soometsade taastamisel hetkeks pausi. Mitte selleks, et peatuda, vaid selleks, et arutada ja kontrollida.
Vestlesin ekspertidega RMK-st, Tartu Ülikoolist, Eesti Maaülikoolist ning Eestimaa Looduse Fondist. Selleks, et veenduda, et liigume õigel teel, arvestame võimalikult palju kogukondadega ja teeme seda tööd targalt. Paus on läbi.
Ajast, kui kraavid pidid inimkonna päästma
Okupatsiooniaegne kampaania kuivendas Eestis ligi kolmandiku kogu metsamaast ehk ligi 750 000 ha metsadest. See hävitas kaks kolmandikku Eesti soodest ning kahjustas looduslikku veerežiimi ka piirkondades, kus kuivendus polnud vajalik ega mõistlik.
Märgalad ja soometsad on oluline osa Eesti maastikest. Tuhandeid aastaid on need pakkunud elupaiku paljudele liikidele ning kujundanud meie ökosüsteemide mitmekesisust. Erinevat tüüpi märjad metsad – rohusoometsad, samblasoometsad, soovikumetsad – on osa sellest looduslikust rikkusest.
Kindlasti ei pea seejuures muretsema, et veerežiimi taastamine võtaks okupatsiooniaja maaparanduse mõõtmed, me ei taha ega saagi kõige tehtut ringi pöörata. Veerežiimi taastamistöid on seni läbi viidud vähem kui ühel protsendil maast ja kavas on veerežiimi taastada veel ligikaudu samas mahus, sedagi vaid riigimaadel ja ainult kaitsealadel.
Mida taastamine tegelikult tähendab?
Soometsade veerežiimi taastamine ei ole metsade uputamine ega hävitamine. See on Eesti kahjustatud ja pindalalt väga napiks jäänud ökosüsteemide looduslikule taastumisele kaasaaitamine. Seal, kus vaja. Seejuures on oluline teada, et soometsade puhul peabki alale mets kasvama jääma ka pärast kraavide sulgemist. See ongi kogu mõte.
Töid tehakse ainult riigimaadel ja kaitsealadel ning ainult seal, kus tõepoolest kõige otstarbekam ja vajalikum. Iga kraavi sulgemise mõju hinnatakse eelnevalt, modelleeritakse vee liikumist, arvestatakse pinnavorme, taimkatet, kaugust teedest ja eramaadest ning kohalike elanike soove.
Kui prognoos näitab soovimatut mõju, näiteks veetõusu majandusmetsades või juurdepääsuteede, valitakse alternatiivne lahendus. Kui tegevused toovad siiski ootamatuid tagajärgi, saab süsteemi ka kiiresti kohandada, näiteks konkreetset kohta puudutava kraavi taas avada. Kui kohandamist on vaja, siis seda ka tehakse.
Aga pildid surnud puudest? Kogemus näitab, et taastatud märgaladel võivad puud – eriti endiste kuivenduskraavide servades – ajutiselt tõesti kannatada, kuni ökosüsteemi tasakaal taastub. Samal ajal ütleb kogemus sedagi, et kahjustusi esineb vaid mõnel protsendil taastatud aladest. Ja kuivanud puid on ka looduslikes, rikkumata soometsades.
Kohalik koostöö on võtmeküsimus
Kikepera soostiku ümber tekkinud küsimused ja mured on olnud põhjendatud ning me vastame nendele sisuliselt. Seepärast käivitab keskkonnaamet piirkonnas kohalike kogukondade ja riigi vaheliseks suhtluseks looduskaitselistel teemadel aruteluplatvormi, kohaliku koostöökogu, mis hakkab pikaajaliselt koos käima ja kus ka tulevatel aastatel ja aastakümnetel saab kõiki looduskaitsega seotud küsimusi käsitleda. Head näited toimivatest koostöökogudest on olemas Alam-Pedjal, Soomaa ja Lahemaa rahvuspargis.
Kõige parem on muidugi oma silmaga veenduda, et taastatud alad on elurikkad ja ilusad. Pilgu saab peale visata näiteks:
- Tudu õpperajal Lääne-Virumaal Tudusoos;
- Viru raba matkarajal;
- Kaasikjärve raba matkarajal Endla looduskaitsealal;
- Tolkuse raba matkarajal Nigula looduskaitsealal;
- värskelt avatud Kõrsa harrastusteaduse rajal endises turbatootmisalal Pärnumaal.
Looduse hea seisund on mõistlik investeering
Soometsade taastamisel on mõõdetavalt positiivsed mõjud nii elukeskkonnale kui ka inimestele laiemalt. See aitab puhastada ja hoida vett, leevendada üleujutusi ja põudasid, leevendada maastikes tuleohtu, siduda ja talletada süsinikku aga ka kindlustada, et meil jätkub murakakohti.
Iga looduse taastamisse investeeritud euro toob loob väärtust läbi looduse nende omaduste, mida me hästi hinnastada ei oska, meie elukeskkonna säilitamiseks olulistest looduslikest protsessidest elamuste, teadmiste ja kogemusteni. See kasu on meile sageli nähtamatu, kuid see ei tee seda olematuks.
Eesti teadlastel on võimekus planeerida tipptasemel looduskaitselisi töid. RMK-l, Tartu Ülikoolil, Eesti Maaülikoolil ning Eestimaa Looduse Fondil on aastate jooksul kogunenud hindamatud kogemused.
Meil on teadmised ja oskused oma loodust kaitsmiseks ning nüüd ka selgem tegevusplaan. Okupatsiooni ajal tarbetult kuivendatud kaitsealadel asuvate märgade metsade ja soode käekäigu parandamine valitud aladel on vajalik ja mõistlik, sest see on oluline nii Eesti loodusele kui ka meile kõigile.