Põhilistele küsimustele on vastused tegelikult lihtsad. Elekter on kallis? Järelikult toodetakse elektrit liiga vähe. Teeme juurde, kirjutab energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt.
Vastupidi Eesti Päevalehe üleeilsele juhtkirjale on tervikpilt Eesti tulevikuelektrile täiesti olemas.
Eesti elektrivajaduse katavad tulevikus ära:
- tuule- ja päikesepargid
- salvestitesse salvestatu
- välisühendused ja juhitavad võimsused – näiteks gaasijaamad
- baaskoormuse katmiseks ka tuumaenergia
Uute jaamade valmimiseni tagab meile varustuskindluse põlevkivi. Midagi keerulisemat ei olegi. Seda teavad ka need, kes praegu kõval häälel kõige vastu on.
Oleme detailidesse takerdunud. Kõik on omavahel seoses. Kui planeerime, et elektritarbimine kasvab, siis on risk, et ehitame (esialgu) liiga palju. Kui planeerime hoopis, et elektritarbimine eriti ei kasva, siis see ennustus läheb paratamatult täide, sest siis uute suurtarbijate jaoks lihtsalt ruumi ei ole.
Mõlemat otsust on lihtne rünnata ja loomulikult vastalised teevad seda.
Kohalikest üle ei sõida
Ühes asjas pani üleeilne EPLi juhtkiri täppi: tahet oli varem liiga vähe. Selle tõenduseks on hinnalöögid, millega on kimpus nii ettevõtjad kui majapidamised.
Aga suur tahe võib liiga kergekäeliselt tähendada kohalike huvidest üle sõitmist – ühiseks hüvanguks!
Me seda teed ei lähe. Kõiki ei saa veenda, see on selge. Ent kohalikel peab olema sõnaõigus, ja kui neil on mured, siis tuleb nendele vastused leida.
Ja tegevused käivad. Möödunud nädalast saab oma tuulikuid puudutavatele küsimustele vastused riigiinfo telefonilt 1247. Ka nn tuulikutasust (pikema nimega tuuleparkide kohaliku kasu instrumendist) on palju räägitud. Ilmselt peame ka meie rohkem rõhutama, et jutt ei käi sümboolsetest summadest.
Seega siis konkreetne näide. Saarde vallas töötab üheksa tuulikuga park, millest laekus vallale 2024. aasta eest üle 100 000 euro. Pool vallale laekuvast rahast jaotatakse tuulikute lähedal olevate majapidamiste vahel: möödunud aastal sai iga elumaja 3053 eurot.
Ja veel konkreetsemalt: maismaatuuleparkide vähempakkumise kuulutame välja hiljemalt mais. See ei ole tulnud tühjast kohast, selle ettevalmistamiseks on viimastel aastatel tehtud palju tööd. Nagu teeme ka salvestuse, gaasijaamade ja kõige muuga.
Inimühiskonna toimimine on kompromisside kunst. Neljarajaline maantee ei ole ka esteetiliselt liialt nauditav, aga me üldiselt õpime sellega koos eksisteerima, sest tahame kiiresti ja turvaliselt kohale jõuda. Vallavolikogud ja kohalikud elanikud peavad uskuma, et nende elu läheb kokkuvõttes paremaks.
Ärme tee ühtegi otsust?
Tuulepark: kole! Meretuul: kallis! Tuumajaam: ebarealistlik! Gaasijaam: fossiilne!
Nii siiski ei saa, et paneme käed taskusse ja ei ehita üldse midagi. Põlevkivikatlad ei oleks igavesed isegi siis, kui nende käimashoidmine oleks odav. Tõsi: saame otsustada, et ehitame ainult välisühendusi, las teised toodavad. See otsus tähendab tõlkes lihtsalt seda, et meie maksame rohkem ja varustuskindlus on ikkagi kehvem.
Kuna iga suure otsuse mõju ulatub väga kaugele, on iga otsus paratamatult (poliitiline) risk. Nõudlik peab olema, ent kehtib vana tõde: täiuslikkuse tagaajamine rikub hea ära. Kui iga suurt otsust karistatakse, sest saanuks ka teistmoodi, siis on tagajärjeks arad otsustajad.
Üks tähelepanek veel. Pea iga nädal toob uue ehmatuse: plaanitakse uut asja, aga oi, nii kallis!
See on arusaadav reaktsioon. Aga suured asjad ongi kallid. Ja suurinvesteeringute tegematajätmine ei ole ühiskonnale odavam. Tagajärgi näeme kasvõi praegu – oma elektriarvetel.
Muide: kui kõik paistab lootusetu ja prognoosid liiga suurejoonelised, siis kaks kolmandikku Eesti eelmise aasta elektritoodangust tuli taastuvatest allikatest, sellest omakorda kaks kolmandikku päikesest ja tuulest.