Minu esimene kokkupuude Mongooliaga oli 1999. aasta suvel, kui olin koos kolleeg Peter Lõhmusega kutsutud nõustama Mongoolia keskpanka ja riigiametnikke, kes soovisid oma riigi finantssektorit reformida. Võrreldes Eestiga oli Mongoolia pangandus üheksakümnendate lõpus astumas alles esimesi samme ning kriisid olid tavapärane nähtus. Selleks ajaks oli mul siiski seljataga mitu Eesti pankade restruktureerimise lainet ja Aasia ning Vene kriisi mõjud olid veel värsked ka Eestis. Nii, et kogemust mida jagada, meil oli, kuid see ei päästnud Mongooliat ära järgmistest kriisidest.
Fotomeenutusi esimesest Mongoolia missioonist mul ei ole, aga meenub üks lugu hotellist, mis iseloomustas toonaseid väljakutseid tavaelus. Et oli suvi, siis kasutati seda aega kaugkütte torustiku jm turgutamiseks nagu seda ka nõukogude ajal Eestis tehti. Hotelli sisse registreerimisel vabandati ette-taha, et seoses hooldustöödega ei ole neil sooja vett. Turumajanduse mugavustega juba harjunud inimesele ei olnud see just parim stardipositsioon, sest ilm oli palav ja korralik dušš oli mu soovide nimekirjas esimesel kohal. Aga hotellipersonalil oli lahendus pakkuda – kui te sooja vett siiski soovite, siis saame teile teha erandi. Meel rõõmus, läksin tuppa, et kohver lahti pakkida. Veidi aja pärast koputati uksele ja ulatati mulle ämber tulise veega. Iseenesest tore, aga ühtegi nõud peale vanni hotellitoas ei olnud. Eestlase leidlikkus ja varasemad kogemused tulid appi ja asjad said ikka aetud.
Vahetult enne viimaseid jõule naasin 2-nädalaselt Mongoolia reisilt, kus taaskord olin nõu ja jõuga abiks Mongoolia keskpangal, et aidata neil üles ehitada finantsstabiilsuse analüüsiks kasutatavat infosüsteemi ning tugevdada finantssektoriga seotud riskide analüüsivõimekust.
Kakskümmend aastat hiljem näeb Mongoolia pealinn Ulaanbaatar välja hoopis teistmoodi. Klaasfassaadiga hooned, hulk kraanasid pooleliolevate kõrghoonete ehitusel, tipptunnil 1.5 miljoni elanikuga suurlinna ummistunud liiklus, mille kõrval Tallinna ummikud on pisiasi, ja liikluskultuur või õigemini kultuuritus, mis meenutas mulle 1990ndate keskpaiga Eestit. Muutunud on nii pangandus, majandus kui ka ühiskond. Mongoolia panganduse väljakutsed on täna traditsioonilisemad, kui need olid 20 aastat tagasi – need on seotud kiire laenukasvu, ehitus- ja tarbimisbuumiga. Endiseks on jäänud Mongoolia majanduse sõltuvus toormeekspordist ja -hindadest. Nimelt moodustavad Mongoolia ekspordist olulise osa kivisüsi, mille peamiseks tarbijaks on Hiina terasetööstus, vask ja kuld. Mongoolia on oluliselt mõjutatud Hiina ja maailmamajanduse käekäigust.
Ulaanbaatari suurim väljakutse ei ole täna mitte kraanist tulev soe vesi nagu tol 1999.a. suvel, vaid hoopis õhu kvaliteet. Nimelt elab pealinna äärealal ligi pool miljonit inimest gerides (Mongoolia vilttelk), mille kütmiseks kasutatakse ahjudes kivisütt. Ulaanbaatar on maailma külmim pealinn ja minu külaskäigu ajal langes öösel termomeeter tihti alla -30C ja gerisid köeti täie hooga. Ulaanbaatar asub aga mägedega ümbritsetud orus, mistõttu jääb toss paigale ja vaikse külma ilmaga on söesuitsu lõhna tugevalt tunda. Lisaks õhureostusele puudub gerides vesi ja kanalisatsioon ehk tegemist on ka terava sotsiaalse probleemiga, sest kaasaegse kinnisvara omandamine on nende inimeste jaoks liiga kallis.
Mongoolia rahvusköök on endiselt suurepärane. Proovisin kahe nädala jooksul enam kui kümmet erinevat liharooga veise, lamba ja hobuse lihast ning need olid kõik väga, väga head. Eriti meeldisid mulle pajaroad ja supid, mis oma lihtsuses ja maitseelamuses olid võrratud. Vaieldamatud lemmikud olid pajaroad nagu horhog (lambaliha, kartul, porgand, sibul), kus traditsiooni kohaselt oli potis tulikuum kivi (fotol on näha prae keskel olev must kivi), mis rooga edasi küpsetas. Maitsvaid toite serveerisid alati sõbralikud ja lahked teenindajad. Kui küsite, kui palju see kõik maksis, siis Eesti hindadega võrreldes vähe – väga korraliku lõuna- või õhtusöögi sai umbes 25,000 tugriku eest, mis on veidi üle 8€.
Mongoolia piimatee oli samas midagi nii erilist, et minu seikleja maitsemeel jäi hätta, et see enda jaoks meeldivaks mõelda. Selle erilise tee tegemiseks kasutatakse musta teed, täispiima (millise looma piima minu tee puhul täpselt kasutati läks tõlkes kaduma) ja lisatakse soola. Seiklejatel soovitan siiski proovida! Kohalik piimast destilleeritud jook airag (sarnane sakega) jäägu aga järgmiseks korraks.
Vihjed moegurmaanidele – kes tahab endale kašmiirist riideid, siis Mongoolias on kašmiir parima kvaliteediga ning oluliselt sõbralikuma hinnaga, kui seda leidub Euroopas. Valik on suur nii naistele kui meestele – kinnastest-sokkidest mantlini välja ja mõistagi kõik, mis sinna vahele jääb.
Ja lõpetuseks. Eesti e- ja edulugu teati Mongoolias hästi. Minult küsiti, mida te tegite, et olete 25 aastaga jõudnud ühiskonnana nii kaugele? Rääkisin neile oma versiooni – Eesti edu taga oli soov kiiresti liikuda käsumajandusest turumajandusse, jõuda elatustasemes järele Soomele, taasühineda Euroopa, ja laiemalt lääne väärtusruumiga, mis põhineb demokraatial ja avatusel, liituda Euroopa Liidu ja NATO-ga, võtta kasutusele euro. Nii oli Eesti avatud välisinvestoritele, kellest Soome ja Rootsi investorid moodustasid enamuse eriti algusaastatel. Nad tõid Eestisse lisaks investeeringutele ka Põhjamaade ärikultuuri ja väärtused. Eestit iseloomustavad samuti tugevad põhiseaduslikud institutsioonid, võimude lahusus ning ühiskonna väärtused, mis muuhulgas ei aktsepteeri korruptsiooni. Ja kõige olulisem – meie oma inimeste ettevõtlikkus, õpihimu ja töö. Aga ma lisasin ka, et täna ei ole need väärtused enam iseenesest mõistetavad ja nii nagu paljudes lääne demokraatiates on ka Eestis esile kerkinud väga erinevaid nägemusi ja arvamusi meie tuleviku osas ning hirm ja viha on sisse pugenud paljude inimeste hinge. Aga just seepärast tuleb meil Euroopa riigina edasi liikuda ja seista kindlalt demokraatlike väärtuste eest.
The post Mongoolia 20 aastat hiljem appeared first on Andres Sutt.