Möödunud aastal on joon all ja seda ka vaatest ning veebruari keskel antakse stardipauk tulude deklareerimisele.
Kindlasti leidub neid, kes saavad rõõmustada maksutagastuse üle, sest on näiteks investeerinud pensioni kolmandasse sambasse või tasunud lapse koolituskulude eest. Kuid on ka neid palga- ja muu tulu saajaid, kes peavad sügisel juurde maksma, sest 1200 eurot ületavast kuusissetulekust nõuab kehtiv endale ühe euro igast lisandunud kolmest eurost. Ja nii kuni 2100-eurose kuusissetulekuni, millest alates miinimum puudub sootuks ja maksumäär on taas 20 protsenti.
On väga hea, et maksuküüru kaotamisele on tulnud toetajaid juurde ning pooldajaks on jäänud vaid Isamaa. Keskklassi karistav on unikaalne ja kahjuks negatiivses võtmes. Eesti mediaanpalk on praegu 1400 eurot ning keskmine läheneb 1800. eurole ehk karistada saab just keskklass.
Tuluvahemiku nihutamine, mida on soovitatud, ei lahenda probleemi ega tee süsteemi korda, vaid lükkaks hädavajalikku remonti lihtsalt edasi. Seepärast soovib miinimumi 700 eurot kõigile ning seda ületavad tulud ühetaoliselt 20 protsendiga. Sellest muudatusest võidab kõige enam just keskklass, keda praegune, 2018. aastast kehtiv enim karistab.
Taastades ühetaolise miinimumi kõigile, jääb inimestele aastas kätte võrreldes praegusega kuni 1680 eurot enam.
Mõned näited.
Õpetajate arvestuslik keskmine palk tõuseb 2023. aastal 2048 euroni. saaks sellist palka saav õpetaja praegusega võrreldes täiendavad 132 eurot palgatõusu, aastapalga tõus oleks 1589 eurot.
Politseiniku miinimumpalk on 2023. aastast alates 1849 eurot, keskklassi tähendaks politseinikule 104 eurot rohkem kätte, aastas teeb see 1242 eurot.
Kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumpalk tõuseb järgmisel aastal 1600 euroni. Maksuküüru kaotamine jätaks kõrgharidusega kultuuritöötajale jaanuarist täiendavalt kätte 67 eurot kuus ehk 808 eurot aastas.
Kriitikud ütlevad, et meie soosib vaid rikast osa ühiskonnast. Kuid eeltoodud näide kinnitab, et see ei ole nii. Kui me soovime, et Eestis loodaks kõrget lisandväärtust loovat ja hästi tasustatud töökohti, siis peab ka seda soosima. Astmeline töötab täpselt vastupidi, neid kõrge lisandväärtusega töökohti kõrgema maksumääraga.
Kokkuvõttes jätab meie ettepanek inimestele aastas kätte ca 340 miljonit eurot, mida nad saavad kasutada vastavalt oma äranägemisele. Vastuseks küsimusele, kuidas seda rahastada, siis ei suurendaks see riigi püsikulusid, vaid praegusega võrreldes oleks arvestuslik maksulaekumine väiksem. Ning see on oluline erinevus.
Korra juba suurendatud püsikulusid on tulevikus keeruline tagasi pöörata. Tulude väiksem laekumine ei pruugi aga sellises mahus realiseeruda. Näiteks sõltub tegelik maksulaekumine muuhulgas ka muutustest tarbijaeelistustest.
Hoides Eesti ettevõtluskeskkonna atraktiivsena tähendab see ka sissetulekute üldist kasvu ning kõrgema palgaga töökohtade loomist, millel on positiivne mõju maksulaekumistele. Ka ettevõtte mõju hinnati alguses negatiivseks, ometi sai sellest Eesti edulugu.