Energiamajandus peab tagama energia konkurentsivõimelise ja taskukohase lõpphinna ja energiamajandus peab tagama väheneva keskkonnamõju. Väiksem keskkonnajalajälg ei ole ideoloogiline soovunelm, vaid tegelik konkurentsieelis. Seda mõistab Hiina, aga seda mõistab muidugi ka Euroopa, kirjutab energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt.
Palju on nii riigikogu saalist kui ka mujalt kosta, et Eesti majanduslik kurss on vale ja energeetikasektor on väga halvas seisus. See ei pruugi alati olla pahatahtlik kriitika. Opositsioon peabki kritiseerima ja ajakirjandus olema nõudlik. Eriti halvasti on asjad teatavasti nendes riikides, kus avalikku kriitikat üldse ei ole.
Aga nii kriitikat tehes kui ka ainult kriitikat kuuldes võib meel minna mõrumaks kui asi seda väärt on. Ja vähe sellest, tulemus võib olla hoopis vastupidine. Võib tekkida kiusatus lõhkuda asju, mis ei ole tegelikult katki.
Energiajulgeolek on sisuline mõiste
Eleringil tuleb tagada Eestile piisava mahuga uute juhitavate elektritootmisvõimsuste rajamine. Uute juhitavate maagaasil ja taastuvgaasil töötavate jaamade rajamine võimaldab järk-järgult sulgeda vanimad, eluea lõppu jõudnud põlevkiviplokid vähendades seonduvat keskkonnamõju. Salvestite, sealjuures nii akude kui suuremahuliste vesisalvestite rajamine toob alla reservide hoidmisega seotud kulusid ja vähendab elektri hinna volatiilsust. Ehk siis eelkõige niinimetatud hinnašokke.
Loomulikult peavad elutähtsa teenuse osutajatel olema tagatud piisavad füüsilise ja küberturvalisuse meetmed. Ning vähendatud sõltuvust teistest teenusepakkujatest nii, et oleks tagatud tarnekindlus ja teenuse toimepidevus laiapindse riigikaitse kontekstis. Sealjuures peavad olema tagatud ka gaasitaristu tehniline piisavus ja toimimine ning nõuetekohased vedelkütuste varud. Nõudlikud oleme ka elektrikatkestuste mõõdiku, SAIDI, alla toomisel. Põhifookus on jaotusvõrgu uuendamisel ja hooldusel.
Ka energia keskkonnamõjude vähendamine on väga selge ja kõigile kasulik eesmärk. Mitte ainult seepärast, et oleme osa ülemaailmsetest ja üleeuroopalistest kokkulepetest vähendada süsinikujalajälge ja veel otsesemalt kahjulikumaid heitgaase. Eesti õhk on juba üks maailma puhtamaid. Ja see ei tähenda, et me ei saaks paremini. Näiteks keskkonnauuringute keskuse ja Tartu Ülikooli ühisest uuringust järeldub, et aastas sureb enneaegselt õhusaaste tõttu üle tuhande inimese ning see läheb ka tervishoiusüsteemile igal aastal maksma sadu miljoneid eurosid.
Pikas perspektiivis on seega ka ENMAK-i sõnum konkreetne: taastuvatest allikatest, eelkõige päikesest ja tuulest koos lühi- ja pikaajalise salvestusega, tuleb elektrit toota praegusest palju rohkem.
TalTechi hiljutise uuringu kohaselt oleks praegu kõige kuluefektiivsem olukord, kus umbes 70 kuni 80 protsenti elektrienergiast tuleb taastuvatest allikatest. Selleni jõudmiseks on vaja rajada täiendavaid maismaatuuleparke. Ja kui tehnoloogia võimaldab, jõuame seda protsenti ka tõsta. Et õhk oleks veel puhtam ja et me ei sõltuks elektri ega kütuste impordist. Eesti energiaportfellis on koht ka meretuuleparkidel. Aga selleni jõudmiseks on vaja leida sobiv ja ühiskonnale, investoritele ja pankadele vastuvõetav rahastusskeem. Selle kallal töö käib.
Tuleb ära mainida ka tuumaenergia. Kliimaministeerium töötab praegu välja tuumaenergia ja tuumaohutuse seadust ning sedagi saame varsti avalikult arutada. Tuumajaam sobiks Eestisse suurepäraselt, sest see on puhas, kindel ja ka väikesed moodulreaktorid on Eesti kontekstis suure võimsusega. See tähendaks Eestis head baaskoormust, millega koos sobiks taastuvelekter pakkuma meile sada protsenti puhast energiat. Ka ekspordiks, aga ennekõike puhta tehnoloogia investeeringute Eestisse toomiseks.
Eesti riik ei ehita tuumajaama, seda teevad eraettevõtjad. Nii on kõige mõistlikum. Eesti riik loob võimaluse Eestisse tuumajaama rajamiseks ja veendub selle ohutuses. On väga tõenäoline, et aastal 2035 Eestis tuumaenergiat veel ei toodeta, aga see ei tähenda, et selleks ei tasuks ettevalmistusi teha. Vastupidi, ettevalmistusteks on praegu tagumine aeg.
Eraldi mainime arengukavas ära ka selle, et Eestis oleks elektri lõpphind mõistlik ehk kodutarbijatele taskukohane ja äritarbijatele konkurentsivõimeline. Täpsemalt: et kõikide tarbijagruppide elektri lõpphind on Eestis alla võrdlusriikide – Soome, Rootsi, Taani, Poola, Läti ja Leedu – keskmise elektri lõpphinna. Rõhutan üle, et lõppind ehk hind, mis sisaldab kõiki makse ja tasusid.
Miks just nii? Sest me konkureerime eelkõige oma naabritega. Aga juhtumisi on nii, et meist põhja ja lääne suunas asuvates riikides on nii palju tuuma- ja taastuvat elektrit, et nende hinnad on ühed Euroopa madalamad. Järelikult ongi meie ainuke loogiline siht liikuda samas suunas ja võimalikult kiiresti. Ei saa nii, et me ootame teiste riikide järel. Investeeringuid tehakse enne teisi. Teiste tuules joostes jõuab küll kaugele, aga mitte mööda. Kasutame oma väikese paindliku majanduse eeliseid selleks, et ehitada tulevikukindlam riik.
Mis ei tähenda, et praegune seis oleks tegelikult halb. Küll aga seda, et me veel sellist kiirust ei arenda, et oleksime võitmise kursil.
Investeerimisplaan
Kaks kolmandikku Eestis toodetud elektrist oli eelmisel aastal taastuvenergia. Kaks kolmandikku Eestis toodetud taastuvast elektrist moodustasid tuul ja päike. Kaks kolmandikku taastuvast elektrist toodetakse seejuures käesoleval aastal ilma toetusteta. Päris ilus pilt, aga Eestis toodeti mullu ainult kaks kolmandikku Eestis vajaolevast elektrist. See ei ole piisav.
Võimekus Eestis rohkem elektrit toota on olemas küll, see on lihtsalt liiga kallis. Ja sellega me tegeleme, et ka see viimane kolmandik Eestis toota mõistliku hinnaga. See on raha, mis võiks jääda ja peab jääma Eestisse. Nii nagu jäävad Eestisse ka selle jaoks tehtavad investeeringud.
Kindlasti tekitab palju arutelu, kui palju see kõik maksma läheb. Vastus on, et ümmarguselt 5 kuni 12 miljardit eurot. Ning sellesse ei ole sisse arvestatud võimalike lisainvesteeringuid nagu tuumaenergeetika või hoonete energiatõhustamine.
Aga need arvud meeldivad mulle. See on Eesti 21. sajandi suurim investeerimisplaan. Esiteks on need investeeringud Eesti majandusse. Ja teiseks on need investeeringud sellesse, et Eestis kasutatud elekter oleks ka Eestis toodetud. Suurusjärk 90 protsenti nendest investeeringutest on eraraha. Nagu investeering jooksutossudesse selle jaoks, et ennast heasse vormi saada. Päris efektiivne ja suure kasvupotentsiaaliga.
See ei ole ainult kõhutunne, see on põhjalikult läbi arvutatud. Kodumaises vahetarbimises luuakse ühe investeeritud euro kohta 1,5 eurot kogutoodangut ja 0,62 eurot lisandväärtust.
Eesti Energiamajanduse Arengukava aastani 2035 on üsna lühike ja lihtsalt loetav dokument. See ei ole ülidetailne ja seda teadlikult. Prognoosid on teatavasti valed sellest hetkest, kui need valmis saavad. Küsimus on ainult selles, kummas suunas.
Aga kui vaadata kasvõi seda, kui kiiresti on arenenud kodune akude turg ainuüksi viimase aastaga (umbes kümnekordne kasv), siis ma arvan, et meil on põhjust olla optimistlikud ENMAK-i sihid on pigem algkõrgus kui meie tegelikku võimekust näitav tase.
Kui teostame ENMAK-i sihid, miljarditesse eurodesse ulatuvad taristuinvesteeringud ning samasse suurusjärku prognoositava Eesti omamaise kaitsetööstuse kasvuplaanid, siis on meil kõik eeldused, et järgneva kümne aastaga SKP taas kahekordistada.