Järgmine aasta on murranguline ja riigikaitsesse võimekuste lisandumine tõstab meie kaitsevõime nii kvantitatiivselt kui ka kvaliteedilt uuele tasemele, kirjutab riigikogu liige Alar Laneman.
Kaitsevõime teema on vahelduva intensiivsusega olnud avalikkuse kõrge tähelepanu all. Põhjused on arusaadavad: läheduses möllab sõda, majandus ronib välja pikast kriisist ning meie inimeste panus riigi ülesannete rahaliste vahenditega tagamisel on alati luubi all.
Aeg on kaitsevõime arendamisel kriitilise tähtsusega
Raha planeerimine eelarvesse ei tähenda automaatselt selle rahaga seotud võime tekkimist. Tee rahaeraldusest sõjalise võime tekkimiseni on tehniline, juriidiline, logistiline ja ennekõike planeerimise labürint, mille läbimisele kulub aega. Aega, mis eriti praeguses julgeolekupoliitilises olukorras on ülimalt väärtuslik taastumatu ressurss.
Minevikus tehtud vigade ja kasutult raisatud ajast rääkimine meid ei aita, kuid õppetunnina on sellel väärtus. Oluline on ka see, et praegustel kriitikutel on mineviku vigades kahjuks suur roll. Suurim probleem oli Eesti aeglane reageerimine. Ärkamine tuli hilja. Riigikaitse rahastamise tõstmine oli vajalik juba peale 2014. aasta sündmusi, kui toimus Ida-Ukraina ja Krimmi hõivamine. Seda ei tehtud.
Õigel ajal tegutsemata jätmisel on lisaks kaotatud ajale teisedki halvad mõjud, tõsiseimad neist on kaitseotstarbelise tehnika ja relvastuse hindade tõus ja tarnete aeglustumine.
Turumajanduse seaduste kohaselt teame, et nõudluse kasv toob kaasa hinnatõusu. Tarnete aeglustumise taga on hangete mahtude tõus olukorras, kus riikide kaitsetööstus on olnud aeglane oma tootmismahtude kasvatamisel. Viimase probleemi kõige ilmekamaks näiteks on olukord kaudtule laskemoonaga. Praktikas tähendab see seda, et saame sama raha eest vähem ja ajaliselt palju hiljem, kui oleksime saanud õigeaegselt tegutsedes.
Muutus siiski tuli. Reformierakonna juhitud valitsuse aktiivne hoiak riigikaitse arendamiseks peale Venemaa Föderatsiooni täieulatuslikku kallaletungi Ukrainale tõi kaasa otsused kaitsekulude tõstmiseks, jõudes 2022. aastal 2,7 protsendini SKP-st ja 2023 juba kolme protsendini. 2024. aastal moodustab kaitse-eelarve juba 3,4 protsenti SKP-st. Vaid mõne aastaga on kaitsekulutused kasvanud pea kahekordseks.
Kui veel 2021. aastal oli kogu kaitse-eelarve 645 miljonit eurot, siis järgmisel aastal jõuab Eestisse ainuüksi laskemoona juba 700 miljoni euro eest. See tähendab reaalseid, praeguses olukorras üliolulisi võimearendusi. Arvesse võetakse värskeimad kogemused Ukraina lahinguväljadelt.
Kaitsevaldkonda ootab ees murranguline aasta
Järgmine aasta on murranguline ja riigikaitsesse võimekuste lisandumine tõstab meie kaitsevõime nii kvantitatiivselt kui ka kvaliteedilt uuele tasemele. Vaadates loetelust olulisemaid hankeid veendume, et iga rahva maksudega panustatud euro tõstab meie kaitsevõimet ja seega meie inimeste kindlustunnet homse ees.
Teise jalaväebrigaadi tarnitakse 6×6 ja 4×4 soomukid. Diviisi suurtükipataljon saab liikursuurtükid Caesar, kaitseväe lähimaa õhutõrjet täiendatakse õhutõrjesüsteemidega Mistral ja Piorun. Kauaoodatud keskmaa õhutõrje osas saabuvad esimesed komponendid ja varustus. Koostöös partneritega saabuvad HIMARS-id. Arvestades jalaväe rolli Ukraina kogemuste valguses saab oluliste hangete osas veel välja tuua seitsmeks aastaks sõlmitava varitseva õhuründemoona raamhanke.
Eesmärk on õhuründemoona tervikvõime arendamine. Selle alla kuuluvad lennuvahendid, sh eraldi FPV (first person view) ja muud droonid, erinevad sihitus ja juhtimist tagavad vahendid. Lisaks nimetatule saavad täiendust ka tugiüksused, koolitused ja elutsükli tagamine. Õhuründemoon on mehitamata, kasutatav ööpäevaringselt, kannab lõhkepead või laskemoona.
Olulise valdkonnana nimetaksin veel kodumaise kaitsetööstuse arendamist. Kodumaine tööstus aitab vältida tarnejärjekordi ja kiirendada kaitseväe vajaduste katmist, eriti võimete osas, mis raskesti hangitavad või meie tingimustele spetsiifilised. Hange Ämaris minitööstuspargi käivitamiseks on läbi viidud ning seal algab moona tootmine juba tuleva aasta kevadel.
Suurimad taristuobjektid hõlmavad järgmisel aastal laskemoona hoidlate rajamist, liitlaste ja nendega seotud taristu rajamist, sõja- ja katastroofi meditsiinikeskuse loomist, aga näiteks ka Miinisadama rekonstrueerimist ja Ämarisse kompensatsiooniradari rajamist.
Eraldi mainimist vajab ka Ukraina toetamiseks antud varustuse asendamine. Euroopa rahurahastusest (EPF) laekub meile 85,3 miljonit eurot kaitseotstarbelise varustuse soetamiseks.
Kaitsekulud ulatuvad tipuaastal 3,7 protsendini SKP-st
Riigi vahendite kasutamises on riigikaitse absoluutne prioriteet. Seda on võimaldanud meie inimeste ühine panus.
Perioodil 2025–2028 kasvavad kaitsekulud kokku 5,6 miljardi euroni, millele riigi eelarvestrateegia aruteludel lisati veel 1,6 miljardit eurot pika laskeulatusega relvasüsteemide moonahankeks. Lähiaastate kaitsekulu on igal aastal vähemalt 3,3 protsenti SKP-st ning tipuaastal ulatub koguni 3,7 protsendini SKP-st. Ainuüksi laskemoonahanked moodustavad mõnel aastal 25 protsenti eelarvest. See on reaalne kaitsevõime.
Õppetunniks tuleb võtta teadmine, et otsused tuleb teha õigel ajal. Juba meie vanarahvas teadis, et kitsi maksab topelt.