Keskkonnaministeerium saatis minister allkirjaga kooskõlastusringile valitsuse määruse eelnõu, mille eesmärk on vähendada kutseliste kalurite püügivahendeid järgmisel aastal 15 protsenti. Lisaks levib visalt kuuldus, et sellega asi ei piirdu, vaid ületuleval aastal oleks vähendus veel 15 protsenti ja edasi vajadusel veelgi.
Eelnõu ajendiks on Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi (TÜ EMI) töö “Eesti kalandussektori riikliku töökava täitmine 2022.–2024. aastal”, mille 2022. aasta vahearuande lõppjäreldustes on välja toodud, et rannakalanduse püügivõimsus ehk kaluri kalapüügiloa alusel kasutada lubatud püüniste piirarv ei ole varude suurusega kooskõlas ning kalavarude seis on paljudes rannikupiirkondades ja paljude kalaliikide puhul kesine. Ühtlasi seisab aruandes, et kindlasti ei tohi püügikoormust kuskil suurendada.
Kui esialgu soovitasid teadlased püügikoormust vähendada üksikutes piirkondades (Pärnu laht, Väinameri), siis hiljem laienes soovitus kogu rannikumerele. Nende hinnangul on heas seisus kalavarude hulk Läänemerel aasta-aastalt vähenenud, püügivahendite piirarvud on aga sõltumata püügivahendist püsinud sajandivahetusega samal tasemel.
Sellest tulenevalt on TÜ EMI välja töötanud soovitused püügikoormuse vähendamiseks rannakalanduses. Kusjuures vähendamissoovitused on üsna drastilised (sõltuvalt piirkonnast 30 protsenti kuni -80 protsenti) ja teadlased väljendavad aruandes selgesti, et püügikoormuse vähendamine on väga vajalik.
Kuna valitsus peab hiljemalt iga aasta 1. novembriks kehtestama järgmiseks kalendriaastaks kutselise kalapüügi võimalused, on keskkonnaministeerium teinud allkirjaga ettepaneku vähendada rannakalanduse püügivõimalusi enamiku püügivahendite puhul kuni 15 protsenti, vaid kastmõrdade piirarvud jäävad eelnevate aastatega võrreldes samaks.
Mitmekordne ettevõtjavaenulikkus
Mida see Hiiumaa ja Saaremaa jaoks tähendab? Hiiumaal rannikumeres omab kutselise kalapüügi õigust 180 juriidilist isikut, Saaremaal 262. Kuna ühe ettevõtja all võib tegutseda mitu inimest, on kutseliste kalurite hulk oluliselt suurem. Samal ajal ei ole kindlasti tegemist passiivsete või fiktiivsete loaomanikega, sest selle aasta esimesel poolaastal on püügipäeviku esitanud Hiiumaalt 150 ja Saaremaalt 216 ettevõtjat.
Seega on rannakalandus jätkuvalt aktiivne ja paljudele kindlasti ka elatusallikaks. Samuti on selge, et kalurid kui ettevõtjad on investeerinud püügivahenditesse, mis nüüd oma sisu ja mõtte kaotavad ning kasutuks muutuvad. Seda ei häbeneta välja öelda ka eelnõu seletuskirjas, milles tunnistatakse, et vähendamise mõju on suurem neile kaluritele, kes on seni oma vahendeid maksimaalselt kasutanud.
Tõdetakse sedagi, et osad rannapüüdjad võivad üldse kaotada võimaluse püügitegevusega jätkata, sest nende kasutada lubatud püügivahendite arv langeb alla kalapüügiseaduses seatud lävendi.
Näiteks on määruse eelnõu kohaselt võrkudega püügil merel lävendiks minimaalselt kümme võrku, kui kaluril pole just täiendavat õigust püüda ühe kastmõrra või vähemalt kahe ääre- ja avaveemõrraga.
Kui plaanitud kärpe järgi langeb alles jäävate püügivahendite hulk alla miinimumi, tähendab see, et ettevõttel säilib küll ajalooline kalapüügiõigus, aga püügiluba kõnealusele vahendile väljastada ei ole võimalik enne, kui nad soetavad või rendivad endale juurde vajaliku arvu püügiõigust, et nimetatud lävend täita.
Ehk keskkonnaministeeriumi sõnum kaluritele on selge: ostke kalli raha eest täiendavaid püügiõigusi, mida me teil kasutada ei luba. Selliste rõhuasetuste seadmine on selgelt ettevõtjavaenulik käitumine.
Kalurite sõnul kalaga probleemi pole
Olen suhelnud mitmete Hiiumaa kutseliste kaluritega ja vaadanud ka saarte püügistatistikat. Selle järgi võib öelda, et Hiiumaa enimpüütud kalaliigid on pingereas: tuulehaug, ahven, säinas ja ümarmudil. Saaremaa seis on umbes sama: ahven, särg, ümarmudil ja räim.
“Kusjuures kalateadlaste hinnangul on ahvena, tuulehaugi ja särje asurkonna arvukus Läänemeres jätkuvalt hea. Milleks siis piirata?”
Isegi mitte liiga hästi kalade hingeelu tundes on ka mul teadmine, et tuulehaug on rändkala ja ümarmudil võõrliik. Samuti on ahven röövtoiduline, kelle piiramine on vajalik kasvõi selleks, et ta teisi kalamaime nahka ei paneks. Kusjuures kalateadlaste hinnangul on ahvena, tuulehaugi ja särje asurkonna arvukus Läänemeres jätkuvalt hea. Milleks siis piirata?
Omaette kurioosum on muidugi säinas. Kes vähegi kalal käinud, on kogenud, kuidas noor säinas kevaditi vägisi võrku trügib. Ja kuigi kalateadlased hindavad meie säinavarud madalaks, mäletan hästi selle aasta varakevadist kalarallit Sõru sadama süvendustöödel, kus basseinist pumbati välja hinnanguliselt 40 tonni alles kasvueas säinaid. Samas on väljapüütud kogus kogu Hiiumaa peale kokku sel aastal 20 tonni. Ka kutselised kalurid tunnistavad, et mõrra nõudmisel kulub tihti pool aega säinapunnide tagasiloopimisele.
Kokkuvõtteks ei ole ma kindlasti see, kes paneb kalateadlaste töö kahtluse alla, kuigi niipalju kui mina tean, teevad nad oma kontrollpüüke südasuvel, kui kala kõige vähem. Küll aga tuleks südamele panna, et kui sama erakonna minister käis valitsuses nõudmas 30-protsendilist palgatõusu päästjatele, mis kahtlemata on vajalik, siis ei ole õigustust minna ahistama ettevõtjatest kalureid, seda enam, et just nemad on need, kes täidavad mitte ainult meie toidulaua, vaid teevad seda kodumaise toorainega ja aitavad ellu viia riiklikku kalasöömise propagandat.