Avatud liberaalse majandusega riikides pole valitsustel just ülemäära palju hoobasid majanduse suunamiseks. Põhiline instrument, millega riik saab majandusse sekkuda on eelarve- ja maksupoliitika instrument. Eelarvepoliitika kaudu tasakaalustab riik majandust ja riigi rahandust tervikuna. Iga- aastase riigieelarvega määratakse ka palgad avalikus teenistuses.
Käesoleva aasta riigieelarve võimaldas üle pika aja tõsta palka avalikus sektoris, kasvasid õpetajate, politseitöötajate, päästetöötajate ja paljude teiste teenistujate palgad. Paljud ministeeriumid ja riigiasutused viisid läbi ka palgasüsteemide ja töö ümberkorraldusi, mis võimaldas leida palgavahendeid nii öelda „süsteemi seest“. Ei saa öelda, et riigieelarve kaudu asus riik palgakasvu eestvedajaks, kuivõrd riigieelarvega eraldati täiendavaid palgavahendeid 4,4%, samal ajal kui erasektoris peaks palgad tänavu kasvama enam kui 5%.
Riigi käsutuses on ka muid hoobasid lisaks eelarvepoliitikale. Riigi enamusosaluses on arvukalt äriühinguid, sealhulgas suuri energeetika- ja infrastruktuuriettevõtteid. Nende äriühingute kohta avaldatud eelmise aasta statistika näitab, et juhtide palgad tõusid seal enam kui 10%. Majanduses kaalukat rolli omavad riigi enamusalusega äriühingud on mitmetes valdkondades konkurentsis erasektoriga. Kas palgasurve peab olema riigipoolne sõnum otsustusõigusega äriühingute kaudu majandusele olukorras , kus palgakasv on ületamas tootlikkuse kasvu? On hiljutisi näiteid sellest, kus väliskapitali osalusega ettevõtted viivad oma tootmisüksusi Poola või Rumeeniasse, kus tootmiskulud on odavamad.
Riigi äriühingute puhul puudub palgapoliitika kujundamises süsteemsus, kooskõla ja loogika. Kas Riigimetsa Majandamise Keskuse juhi palk peab olema suurem kui Tallinna Sadama juhil? Lisaks kuulub riigile arvukalt sihtasutusi, kus võib tuua samasuguseid näiteid.
Riigi otsustusõigusega äriühingute puhul ootaks hoopis teistsuguseid signaale majandusele kui surved palgakasvuks. Näiteks äriühingud, millised korraldavad võlakirjaemissioone oma finantskohustuste finantseerimiseks seoses suuremahuliste investeeringutega, võiksid kasvõi mingi osa nendest võlakirjadest noteerida lisaks Londoni börsile ka Eestis. See võib küll tekitada nendele äriühingutele lisakohustusi, aga samm suurendaks kohalike investorite valikuvõimalusi ja siinse kapitalituru likviidsust.