Kuigi eestikeelsele õppele üleminek ehk õppekeele muutuse elluviimine näib avalikkusele sageli pelgalt õpetajate kohustusena, on tegemist mitmetasandilise süsteemse muutusega, milles täidab keskset rolli koolijuht. Selle juures on oluline mõista, et reformi peamine eesmärk pole lihtsalt muutus, missuguses keeles me õpime, vaid muu emakeelega noorte Eesti ühiskonnaga lõimumine, kirjutab Tallinna Inglise Kolledži direktor Toomas Kruusimägi.
Alates 1960. aastast rakendatakse Tallinna Inglise Kolledžis metoodikat, mis on sarnane keelekümbluse ja LAK-õppega. Pikaajaline metoodika kasutamise kogemus on näidanud, et keele omandamine läbi konteksti on äärmiselt efektiivne, kuid keele õppimist toetav õpikeskkond ei teki lihtsalt iseenesest. See nõuab koolijuhilt teadlikke hoiakuid ja selgeid väärtusvalikud.
Väärtused ja hoiakud tuleb kujundada teadlikult
Haridusasutuste väärtusloome algab tegelikult juba kooli pidajast ehk kohalikust omavalitsusest. Koolijuhid saavad ühtseid eesmärke ellu viia kõige edukamalt siis, kui omavalitsused toetavad koolide eesmärke selgete sõnumite, seisukohtade, tegevuskavaga, aga ka ootuste esitamisega. See seab koolijuhtidele kindla sihi, milliseks kujundada koolikeskkonda, mis toetaks nii eesmärkide ja ootuste täitmist, aga motiveeriks ka õppijat.
Keskkonna kujundamise juures on võtmetähtsusega koolijuhi enda isiklikud väärtused. Selleks, et mitmekeelsete klasside õpilased saaksid tulevikus Eesti ühiskonnas edukalt hakkama, peab koolijuht ise siiralt uskuma eestikeelsele õppele ülemineku võimalikkusesse ja olema teadlik tõhusatest meetoditest ning lähenemistest. Kui juht levitab või toetab oma asutuses narratiivi keeleõppe ületamatust raskusest või kahtleb teises keeles õppimise võimalikkuses, kandub see pessimism paraku edasi kogu kollektiivile ja takistab tegelikku edasiminekut. Kindlasti ei ole seesugune suhtumine abiks ka õpetajate motivatsiooni hoidmisel.
Kollektiivi saab toetada läbi kaasamise ja eeskuju
Koolis, nagu paljudes teistes organisatsioonides, täheldatakse muutuste elluviimisel sageli mustrit, kus osa kollektiivist on uuendustele kohe avatud, osa vajab veenmist ning osa suhtub muutustesse pigem tõrjuvalt. Kuigi seda kirjeldatakse mõnikord Pareto printsiibi või 20–60–20 mudeli abil, on tegemist pigem praktilise üldistuse kui range seaduspärasusega. Koolijuhi ülesanne on leida üles muutuste suhtes positiivselt meelestatud õpetajad ja aidata nende kaudu veenda erapooletuid kolleege. Muutuste juhtimisel tuleb fookus seada neile, kes tahavad panustada süsteemsesse arengusse.
Koolijuht saab kollektiivile muutuste võimalikkust tõestada oma eeskujuga. Eestikeelsele õppele ülemineku kontekstis on üks võimalus näiteks ka see, et korraldada koosolekuid keelekümbluse meetodil. See tähendab omakorda seda, et kui koolijuht kasutab oma töös samu võtteid, mida õpetaja peab klassi ees kasutama, siis maandab juht pingeid ja aitab tekitada õpetajas empaatiat ka õpilase rolli suhtes. Selline lähenemine ei ole pelgalt sümboolne žest, vaid teadlik juhtimisvõte, mis toetab organisatsioonikultuuri muutust ja
professionaalset õppimist.
Kaardistame suurimad väljakutsed
Kogemus on näidanud, et kõige suurem selgitustöö muutuste juhtimisel ei toimu mitte klassiruumis, vaid lapsevanematega. Nende hirmud ja ootused on inimlikud ning koolijuht peab varuma aega ja kannatlikkust neile vastamiseks. Kuna lapse kodune hoiak kandub üle ka koolikeskkonda, on ka lapsevanemate väärtushinnangute suunamine kriitilise tähtsusega. Siin ei saa õpetajaid üksi jätta.
Uue metoodika järgi õpetades on tarvis muuta ka hindamissüsteemi. Üleminekuperioodil peaksime liikuma numbriliselt hindamiselt sisulisele tagasisidele. Kui õpilane annab endast parima, aga tema hinded seda pingutust ei peegelda, kaotab ta lõpuks motivatsiooni. Selle vältimiseks peame tunnistama ning märkama iga õpilase arengut ja püüdlusi.
Pikka aega oli eestikeelsele õppele ülemineku murekoht ka kvaliteetsete õppematerjalide puudus, mis sundis õpetajaid uues olukorras ise materjale koostama. Õnneks tegeletakse selle probleemi lahendamisega aktiivselt. Näiteks valmisid hiljuti EKI Keelesammu programmis ning eestikeelsele õppele ülemineku metoodika- ja kompetentsikeskuses (MEKKis) juhendmaterjalid, mis pakuvad üleminekuklasside õpetajatele vajalikku tuge matemaatikas, loodusõpetuses ja ajaloos. See aitab kindlasti vähendada õpetajate lisakoormust.
Eestikeelsele õppele üleminek on terviklik protsess, mis nõuab pikaajalist planeerimist, kannatlikkust ja empaatilisust. Kuigi ülemineku suurim koormus lasub praegu koolijuhtidel, õpetajatel ja lapsevanematel, sõltub reformi lõplik tulemus tegelikult igaühe sammudest ja hoiakutest. Oma tegevuse või tegevusetuse mõju tunnetame ühiskonnana tervikuna.