Eesti Ekspressis ilmus hiljuti ülevaade ebainimlikust olukorrast Venemaa erihooldekodudes. Täna me Eestis sellist pilti ei näe. Oleme suutnud seljatada trööstitu nõukogude pärandi erihoolekandes, kirjutab sotsiaalvaldkonna ekspert Sirlis Sõmer-Kull.
Kuid kas me saame rahul olla? Ei saa! Pikad teenuste järjekorrad ja koormuse langemine peredele ootab aastaid lahendust.
30 aastat tagasi, kui alles hakkasime omas riigis hoolekannet üles ehitama, oli pilt erihoolekandes karm. „Teistsugused“ inimesed oli viidud linnapildist ja kogukonnast ära. Erihooldekodud kui ainus valik raske psüühikahäirega või intellektipuudega inimestele olid enamasti vanades mõisates. Vastu vaatasid hallid ruumid kümnete raudvooditega ja privaatsuse puudumine.
Oli olukordi, kus kriitilises seisundis inimest hoiti trellitatud puuris ja kutsuti personali seas „puurilinnuks“. Personali oli vähe ning teadmisi ja kaasaegseid ravimeid nappis. Ajakirjanduses hakkasid alles 90ndate keskel ilmuma esimesed lood, mis julgesid küsida: „Kas nemad ei ole ka mitte inimesed?“
Kolme kümnendiga tegi erihoolekanne läbi tohutu hüppe. Oleme liikunud inimõigusi austava süsteemi poole. Juurde on tekkinud teenuste valikuid, koolitatud professionaalsed töötajad – tegevusjuhendajad. Lisaks hooldekodule on võimalik saada igapäevast tuge kogukonnas elades.
30 aastat on kõlanud hoolekandepoliitikas eesmärk deinstitutsionaliseermine. Suurte, 300-400-kohaliste institutsioonide asemele on on loodud väikesed, kodused elamisüksused.
Kuid kas me saame olla rahul?
Riigikontrolli värske raport ütleb karmilt: ei saa!
Erihoolekande teenuste järjekorrad venivad aastatepikkuseks. On oht, et inimene ei jõuagi oma eluajal teenusele, kohti lihtsalt ei teki juurde.
Riiklik rahastus katab vaid 60% teenuse tegelikest kuludest. See on viinud süsteemi tööjõukriisini: alamakstud ja ülekoormatud tegevusjuhendajad lahkuvad ning uute töötajate kvalifikatsioon ei pruugi alati tagada parimat abi. Meil on kordatehtud seinad, kuid sisu mureneb.
Koormus langeb peredele. Eestis on üle 10 000 psüühika- või intellektihäirega raske või sügava puudega tööealist inimest. Töötukassa andmetel on ligi 17 000 tööealist puuduva töövõimega inimest, kelle raske psüühikahäire või intellektipuue muudab keeruliseks lisaks töötamisele ka iseseisva elu.
Erihoolekandeteenuste järjekorras oli üle 2000 inimese, teenust kasutas 6661 inimest aastas (2024). Teenuseid mitte saavad inimesed jäävad „omade hooleks“. See ei tähenda vaid hooldatava keerulist olukorda, vaid omastehooldajate eemale jäämist töö- ja ühiskonnaelust.
Sotsiaalministeeriumi tellitud „Elanikonna hoolduskoormuse uuringu“ (2022) järgi on tööealisi hooldajaid, kes praegu ei tööta, kuid oleksid valmis võimalusel tööle asuma, 18 600–24 600.
Kui aidata näiteks 5 000 omastehooldajat tagasi tööturule, tooks see riigikassasse keskmise palgaga töötades ainuüksi tööjõumaksudena üle 61 miljoni euro aastas.
Isegi kui lahutame sealt uute teenuskohtade kulu, oleks tulu suurem. Erihoolekanne ei ole kuluartikkel, vaid investeering, mis vabastab tööjõudu, annab peredele tagasi õiguse eneseteostusele ja inimestele võimaluse võimalikult iseseisvaks eluks.
Viis sammu erihoolekande kriisist väljumiseks:
- Prioriteetide seadmine: riik peab leidma ressursi kriitiliste ööpäevaringsete kohtade loomiseks neile, kes seda päriselt vajavad (nt autismispektrihäirega inimesed).
- Kogukonnas elamise hoogustamine: enamik abivajajaid ei vaja kallist hooldusasutust. Meil on vaja süsteemi, kus inimene elab oma kodus, tasudes ise elamiskulud, riik pakub talle tegevusjuhendaja tuge ja vald ligipääsu tavateenustele (nt raamatukogu, spordisaal, kultuuriasutused, eluasemeteenus). Perearstikeskus tagab esmase vaimse tervise toe, sh vaimse tervise õe teenuse.
- Tark toetus ja tehnoloogia: professionaalne tööjõuressurss hoolekandes on kallis. Kõike, mida saab aidata teha tehnoloogia, peaks tegema tehnoloogia. Sensorid ja ravimijagamise süsteemid saavad vabastada tegevusjuhendaja „valvuri“ rollist. Tehnoloogia tegeleb turvalisusega, inimene aga inimliku kontakti, õpetamise, motiveerimise ja taastumise toetamisega.
- Tegevusjuhendaja väärtustamine: kogu süsteemi selgroog on professionaalsed töötajad, tegevusjuhendajad, kes peaksid saama kvalifikatsioonile vastavat töötasu.
- Hääle andmine kogemusele: kõige tugevam relv hirmu ja stigma vastu ühiskonas on inimeste endi lood. Inimesed, kes on ise psüühikahäirega kohanenud, peaksid töötama nõustajatena, olema kaasatud teenuste disaini ja osalema poliitikakujundamises. Abivajajast peab saama ekspert ja suunanäitaja.
Eesti on suutnud 30 aastaga seljatada trööstitu nõukogude pärandi. Erihoolekande arendamine ja omastehooldajate tööturule aitamine on Eesti riigile puhas võit – nii rahaliselt kui ka ühiskondliku küpsuse märgina.