Iraanlased on pärslased, uhke rahvas. Nad on küll islamiusulised, aga nad ei ole araablased. Näib, et nad tegid tõsise vea, kui ründasid sihtmärke araabia maades. Nii jäädakse üksi. Siiski õpetab ajalooraamat, et pärslased on alati võõramaistele vallutajatele raske vastane olnud, kirjutab Reformierakonna auesimees ja endine peaminister Siim Kallas.
Peaministri kabinetti sisenes sekretär.
“Teiega soovib rääkida Ameerika Ühendriikide president.”
Kas kukkuda maha või tõusta püsti?
“Kas kohe?”
“Ei, homme kell viis pärast lõunat.”
Ja kell viis järgmisel päeval öeldakse inglise keeles: “Teiega räägib Ameerika Ühendriikide president.” See oli George W. Bush, aeg oli minu mäletamist mööda 2003. aasta alguses. Juttu oli mitmest asjast, aga kohe kindlasti oli üks märksõna Iraak.
4. septembril olin president Bushiga kohtunud Valges Majas ja meil tekkis hea isiklik klapp. Aga see polnud kõige tähtsam. Tähtis oli, et Eesti otsustati võtta NATO liikmeks. Tähtis oli, et olime otsustanud (kõik parlamendierakondade juhid ühehäälselt) toetada Ameerika Ühendriike nende rünnakus Iraagi vastu. Ustavus Ameerika Ühendriikidele oli sel ajal meie saatuse võti. Kuigi mind selle eest Ameerika lakeiks nimetati.
Eesti peaministrina olin üks nendest, kes vastutas selle eest, mis Iraagis juhtuma hakkas. Vastutus oli küll üsna kaudne, aga see on saatnud mind kõigi aastate jooksul, kui tähelepanelikult jälgisin, kuidas Iraagis taheti luua vaba, uut, demokraatlikku riiki. Ja millest õieti midagi välja ei tulnud. Ka Eesti kaotas seal langenutena sõjaväelasi.
Iraak kummitab paljusid
Öeldakse, et tänapäeval võidetakse sõda õhus, aga lõpetatakse maa peal. USA kaotas Vietnamis langenutena 58 000 sõjaväelast. Sõda lõppes totaalse kaotusega. Piinlikult lahkuti Afganistanist, ebaõnnestuti Iraagis, ei võidetud kommunistlikku Koread (koos Hiinaga). Grenadas oldi edukad (kus see Grenada on?).
President Bushi maine sai Iraagi sõja tõttu rängalt kannatada, Vietnami pärast loobus presidendiks kandideerimisest Lyndon Johnson.
Vägeva mulje jätavad B2 pommitajad, lennukiemalaevad, luuresatelliidid. Aga mis edasi saab?
Iraanlasi on 90 miljonit. Kui palju on nende seas religioosseid fanaatikuid? Kindlasti mitte üksikuid. Kui kõik läheb hästi ja Iraan saab uue valitsuse, siis kui palju see Ameerika Ühendriikidele maksma läheb? Millise uue valitsuse Iraan saab?
Wikipedia ütleb, et sõda Iraagis läks maksma minimaalselt 1,7 triljonit dollarit. USA riigivõlg on praegu 38,7 triljonit dollarit, võlakoormus 124,2 protsenti. intressi makstakse 990 miljardit. (US Debt Clock.org).
Iraan ja Venemaa
Iraanlased on pärslased, uhke rahvas. Nad on küll islamiusulised, aga nad ei ole araablased. Näib, et nad tegid tõsise vea, kui ründasid sihtmärke araabia maades. Nii jäädakse üksi. Siiski õpetab ajalooraamat, et pärslased on alati võõramaistele vallutajatele raske vastane olnud.
Üks ameeriklane jõudis juba süüdistada Euroopat, et me oleme küll väga sisse võetud Venemaa agressioonist Ukrainas, aga ei hooli üldse iraanlaste kannatustest.
Jõujooned on tõesti erinevad. Venemaa on reaalne oht suurele osale Euroopast, Iraan on tegelikult ohuks ainult Iisraelile. Põhja-Koreal on aatomipommid ja kaugmaa ballistilised raketid, mis on oht Jaapanile, Kagu-Aasiale ja isegi Ameerika Ühendriikidele, aga põhjakorealastel lastakse rahus viimistleda oma tuumarelvi, samal ajal kui Iraanil ju neid ikkagi veel ei ole.
Eks me näe. Iraani šahh Mohammad Reza Pahlavi külastas koos oma võluva abikaasaga Eestit 1970. aastal. Rahvas lehvitas neile tänavatel. Selleks ajaks oli Iraanist šahhi käe all saanud mõjukas ning üsna läänemeelne ja moderniseeruv suurriik, kus elas üks rikkamaid juudi kogukondi. Salapolitsei muidugi tegi oma tegusid. Nagu meil KGB samal ajal.
Radikaalid, keda läänes muide üksjagu toetati, kukutasid šahhi 1979. aastal ja asemele tuli fanaatiline õudusriik.
Millise mudeliga õnnestub Iraan uuesti moodsale teele pöörata? Kui palju on neid iraanlasi, kes minevikust unistavad?