Kõrged elektriarved on probleem, mida ei saa lahendada inimeste arvete kinni maksmisega, see oleks lühinägelik lähenemine. Tuul, tuum ja talletus on Eesti elektrihindade ja varustuskindluse terviklahendus, kirjutab Riigikogu Reformierakonna fraktsiooni esimees Õnne Pillak.
Kõrged elektriarved on paljudele inimestele ja ettevõtetele valusad. Seda ei eita keegi. Küsimus ei ole selles, kas probleem on olemas, vaid selles, kuidas seda lahendame. Kas iga hinnatõus tähendab automaatselt energiakriisi ja vajadust riigil maksumaksja rahaga arved kinni maksta? Või peaksime küsima, kuidas jõuda olukorrani, kus sellised hinnahüpped ei ole enam külma talve paratamatus? Minu meelest on see teine palju olulisem. Kuidas me jõuame selleni, et iga külmem talv ei tähenda peredele elektrihinna šokki?
Lühike vastus – tuul, tuum ja talletus on Eesti elektri hindade ja varustuskindluse terviklahendus.
Elektri hind ei muutu odavamaks pelgalt seetõttu, et riik osa arvetest kinni maksab, nagu opositsioonipoliitikud kõrgemaid hindu nähes kohe populistlikult nõudma hakkasid. Hinnatõusu kompensatsioon ei lahenda probleemi, mille tõttu hind kõrgeks läks.
Samuti ei tähenda kõrge elektri hind tingimata, et turg oleks katki, nagu vasakpoolsetele poliitikutele väita meeldib. Enamasti peegeldab hind olukorda, kus teatud hetkedel on energiat vähe ja seda tuleb juurde toota.
Hinnasignaal on mehhanism, mille kaudu turg ütleb, et pakkumist on vaja rohkem. Kui sellele vastata arve kinni maksmise, mitte pakkumise kasvatamisega, lükkub probleemi lahendus edasi.
Kuid me oleme siin, kus me täna oleme, sest need samad poliitikud, kes nõuavad kaitsekuludeks mõeldud vahenditest elektriarvete kinnimaksmist, on olnud vastu puhta energia arendamisele. Puhas energia tähendab aga soodsamaid elektriarveid.
Vaatame tõele silma, universaalsed toetused arvete kinni maksmiseks ei lisa süsteemi ühtegi megavatti uut tootmist, ei paranda varustuskindlust ega vähenda hinnatippe. Need vaid summutavad hinnasignaali, mille eesmärk on suunata investeeringuid uude tootmisse, salvestusse ja juhitavasse energiasse.
Lõpuks maksab tarbija need hüvitised ikkagi kinni kas kõrgema elektriarve või maksude kaudu, sageli mõlemat pidi.
Mida siis teha?
Kõige kiirem ja odavam viis elektrihindade alla toomiseks on tuuleenergia. Tallinna Tehnikaülikooli arvutuste järgi vajab Eesti veel umbes 100–120 uut maismaatuulikut, et saavutada majanduslikult soodsaim hinnatase.
Raastuvenergeetika kiire areng on aidanud kaasa sellele, et vaatamata ka praegustele kõrgetele hindadele, on aasta keskmised elektri börsihinnad olnud viimase viie aasta jooksul langustrendis.
Seetõttu on eriti silmakirjalikud need poliitikud, kes ühelt poolt nõuavad riigilt aina uusi kompensatsioone, kuid teiselt poolt seisavad aktiivselt vastu tehnoloogiatele, mis suudaksid Eestis suhteliselt kiiresti ja turupõhiselt elektripakkumist suurendada ning hinda alla tuua.
Pikaajaline kindlustuspoliis on tuumajaam. Tõsi on, et tuumajaam ei lahenda tänast talve ega järgmist paari aastat, kuid ilma selleta jääb Eesti ka tulevikus sõltuma impordist. Tuum tähendab investeeringut stabiilsesse, süsinikuvabasse baasvõimsusse, mis hoiab hinnad kontrolli all aastakümneteks.
Tuumajaama rajamiseks valmistume: sel kevadel jõuab Riigikogusse õigusraamistiku arutamine, valmistame ette rahastamist ja teeme otsuseid, mis tagavad, et pärast 2035. aastat ei pea Eesti oma energiajulgeolekut importelektriga ostma.
Ootan huviga, millise hoiaku võtavad tuuleparkide vastased tuumajaama üle peetavas debatis.
Kolmandaks oluliseks sammuks on talletus, mis teeb süsteemi töökindlaks. Salvestustehnoloogiad, eelkõige akupargid, aitavad tasakaalustada tootmist ja tarbimist, vähendada hinnakõikumisi ning hoida võrku stabiilsena.
Praegu rajatavad akupargid tulevad turule juba ilma toetusteta, sealhulgas üks Euroopa suurimaid Kiisal. Suuremad salvestuslahendused, nagu vesisalvestid, vajavad veel põhjalikku majanduslikku analüüsi, kuid talletus ei ole tuule alternatiiv, vaid on selle vajalik täiendus.
Need kolm sammu ei ole ideoloogiline projekt. Need on praktilised lahendused küsimusele, kuidas vähendada just neid tiputunde, mis elektriarved lõhki ajavad, ning kuidas pakkuda inimestele soodsamat elektrit, ettevõtetele prognoositavamat ja stabiilsemat hinnakeskkonda. Vanade lahenduste lõputu lappimine tähendab vastupidist: kallimat elektrit ja suuremat ebakindlust.
Muidugi saan aru, et pikem vaade ei aita kõiki praegu ja nüüd. Keerulistel aegadel pakub riik toimetulekuks kõige haavatavatele sihtrühmadele leevendust toimetulekutoetuse kaudu, mis sel aastal tulenevalt elukalliduse tõusust kasvas.
Kuid eelkõige on saab abivajajaid, kellel on elektriarvete maksmine toimetuleku pärast tõeliselt raske, kõige paremini aidata kohalik omavalitsus. Samas on saanud tavapäraseks mustriks, et need, kelle ülesanne on inimesi aidata, näitavad näpuga teistele.
Nii ongi Isamaa ja Keskerakond, kes nõuavad riigilt elektriarvete kompenseerimist, Tallinnas öelnud, et kõrgete elektriarvetega kimpus olevaid inimesi nemad aidata ei plaani.
Lõpetuseks. Elektriarvete kinni maksmine ei too soodsamat elektri hinda. Tark energiapoliitika toob väiksemad arved. Riigi ülesanne on anda inimestele kindlus, et süsteem liigub suunas, kus hinnašokid muutuvad harvemaks ja leebemaks. See eeldab otsuseid, mis suurendavad energiapakkumist ja vähendavad vajadust kriisimeetmete järele.