Mult paluti minu arvamust Erik-Niiles Krossi artiklis esitatud teema arendusele ja siinkohal ma selle annangi. Loomulikult on teema väga kompleksne, mistõttu kõiki aspekte ühte kommentaari ei mahuta, kirjutab riigikogu liige Meelis Kiili.
“Tugevad teevad seda, mida suudavad, ja nõrgad kannatavad seda, mida peavad.” Melose dialoog, Thukydides teosest Peloponnesose sõja ajalugu (V raamat, u 416 eKr).
Küsimus ei ole selles, kas Eesti saab endale lubada suuremat rolli, vaid kas me saame endale lubada sellest loobumist. Melose dialoogi tänases julgeolekukeskkonnas tuleb mõista lihtsa tõsiasjana: riik, kes ei panusta otsustamisse, peab leppima sellega, et tema eest otsustatakse. Uues julgeolekuolukorras ei ole suurim risk vale relvasüsteem, vaid vale roll.
Tulevikusõjas on mere-, õhu- ja kosmosedomeeni kontroll väga oluline. Ka küber- ning infodomeen on tervikpildi haldamisel olulised, kuid seekordse kommentaari käigus neid ei käsitleks. Kas Eesti saab osaleda, peab ja on võimeline osalema oma õhu- ja kosmoseruumi kaitsel, ei ole küsimus, me peame seda tegema, sest see on meie suveräänsuse teema, me peame seda tegema targalt. Minu hüpotees on, et Eesti iseseisvalt ei saa taotleda ega pea taotlema klassikalist õhuülekaalu. Realistlik eesmärk on muuta vastasele õhuruumi kasutamine niivõrd kulukaks, aeglaseks või ohtlikuks, et see ei anna talle enam operatiivset eelist, isegi kui täielikku õhuülekaalu ei saavutata. Peame olema võimelised keelama vastasel õhuruumi vaba kasutamise, tegema lahinguruumi läbipaistvaks, kiirendama otsustamist ja tule kasutamist ja muutma õhudomeeni kasutamine vastasele kulukaks ja riskantseks. Lähimast ajaloost on olemas näide Afganistanist, kaugemas aga Soomest, kui väheste aegunud lennukitega kaitsti riiki ülekaaluka vaenlase vastu. Tegemist oli sama agressoriga, kellele Ukraina on tänaseks sulgenud oma õhuruumi tema lennukitele ja kopteritele.
Õhudomeen on eelkõige sensorite, otsustuskiiruse ja kihilise kaitse ruum, mitte hävituslennukite duell. Seal on suur roll nii maal kui merel paiknevatel õhukaitsesüsteemidel kui ka elektroonilise sõja vahenditel. Kuid loomulikult on hävituslennukitel oma asendamatu roll õhudomeeni kontrollil.
Eesti õhudomeeni loogiline arengurada
- Sensorid ja andmed, sh SIGINT. Viimane on tõsine murekoht, sest eelhoiatus on meie riigile eluliselt tähtis võime. Samas on poliitilised otsused ja suunad sellele asjaolule vastupidised. Täpsemalt saate lugeda riigikaitse raporti energiapeatükist ja Aidu tuulepargi juhtumikirjeldusest. Just neid samu kitsaskohti – eelhoiatust, mitmedomeenilist lõimitust ja otsustuskiirust – on riigikaitse raportis käsitletud kui süsteemseid riske, mitte üksikuid puudujääke.
- Droonid + C-UAS kui baasvõime. Siin räägime palju, aga teeme vähe. Venemaa on tänaseks mehitamata vahenditest, sh mere- ja maismaasõidukitest loonud relvaliigi koos kiire ja dünaamilise kontseptuaalsete doktriinide loomega. Meie olukorda kirjeldavad järgmised lingid: https://www.wsj.com/opinion/nato-has-seen-the-future-and-is-unprepared-887eaf0f , https://euromaidanpress.com/2026/02/13/nato-exercise-reveals-alliance-cant-survive-ukraine-style-drone-warfare/ , https://united24media.com/latest-news/nato-drills-reveal-drone-warfare-could-eliminate-two-battalions-in-a-day-15887.
- Suhteliselt odavad lennuvahendid mehitatud platvormidena nišiülesanneteks. Nende hulka kuuluvad õppetreeninglennukite baasil loodud kerged lahingulennukid. Valik ei piirdu ainult tuntumate lennukitega, nagu turbopropellermootoriga Tucano või reaktiivmootoriga L-159. Lisaks, Ukrainas on droonitõrjeks rakendatud ka õppelennuk Jak-52 ning kerge transpordilennuk M-28.
Eesti kaitsevõime arendamisel on nimetatud võime olnud mitmeid kordi arutusel, kuid paraku ei ole need realiseerunud. Õhu- ja mereväge tuleb tunnustada, et nende arendusettepanekud on olnud läbimõeldud, loogilised ja visiooniga kaetud, silmas pidades integratsiooni nii lähiriikide kui ka NATOga laiemalt. Toon näiteks helikopterite arenduse, kus õhuvägi teostas võimearenduse kõige klassikalisemas mõttes, kui loodi kõrge kvalifikatsiooniga isikkoosseis lahingukogemusega meeskondadest. Kuid projekt lõpetati ja ressurss võeti ära. Mereväe kontekstis näitab sarnast piiratust lipulaev Admiral Pitka mahakandmine, kuigi merevägi tõestas selle aluse vajadust piisavalt. Peale laeva mahakandmist küsisid meie NATO partnerid just sellist spetsiifilist võimet, nagu toetus- ja juhtimisplatvorm, nagu Pitka oli. Need näited illustreerivad meie kõige suuremat arendusi pärssivaid probleeme, milleks on ühis- (joint) ja mitmedomeenilise keskkonna mittetundmine ning visioonide puudumine, mille asemel on üksikud omavahel mitte sidustatud projektid.
Kosmos on keskkond, mille ekspluateerimine annab nüüdse kiire otsustustempo juures selge eelise. Sellest rääkimist – ja veel enam, selle võime arendamist – on Eesti kaitsevaldkonnas sageli välditud või isegi naeruvääristatud.
Loomulikult ei ole mõistlik otsida kosmosedomeenis täielikku sõltumatust. See on valdkond, kus koostöö liitlastega – eriti Euroopa ja Läänemere-äärsete riikidega – on vältimatu. Kuid see ei välista teatud võimete iseseisvat ja sihipärast arendamist.
Stratosfäär sensoriplatvormina on selles kontekstis täiesti arvestatav arengusuund. Stratosfäärilised õhupallid või HAPS-laadsed lahendused on Eestile mõeldavad juhul, kui neid käsitletakse ajutiste, hajutatud ja operatsioonipõhiste platvormidena – sensorite ja side-releedena, mitte püsivate “rahuaegsete objektide” ega relvasüsteemidena.
Fookus ei ole kosmose “vallutamisel”, vaid varajasel hoiatusel, mereseirel ja droonide avastamisel. Stratosfääri hõlmamine on jõukordisti, mitte otsustav relv. See ei ole alternatiiv klassikalisele õhutõrjele, vaid lünkade täitmine seal, kus radar, aeg ja liitlaste reageerimine ei ole meie kontrolli all
NATO integratsioon
Krossi artikkel ei eita ega välista NATO integratsiooni, see toob õigesti välja, et senine NATO toimemudel on muutumas ja me peame olema võimelised sellega kaasa minema. Fookus põhjamaadele on õigustatud ja seda ka platvormide valikul. Näiteks on NATO uue AWACS-võime arendamisel üheks tõsiseltvõetavaks kandidaadiks Rootsi ettevõtte Saab radariplatvorm GlobalEye.
Erik-Niiles Krossi artiklit tasub vaadelda veel ühest, sageli alahinnatud vaatenurgast – julgeolekukeskkonna laiemast, üleilmsest ja strateegilisest mõõtmest. Selle mõistmiseks on kasulik kõrvutada Krossi käsitlust Peeter Kuimeti seisukohtadega, mis on ilmunud Postimehes.