Kaitsevägi peab tegelema sõjalise väljaõppe ja lahinguvalvega, mitte teiste valitsemisalade puudujääkide lappimisega, kirjutab Meelis Kiili.
“Otsustamatus seal, kus mõistus on juba vastuse andnud, on iseloomu nõrkus, mitte ettevaatlikkus.”Marcus Aurelius, “Iseendale”
Enne juurpõhjuste juurde asumist tuleb selgelt lahti mõtestada kaitseväe roll riigi toimimise süsteemis. Praegu on tekkinud oht, et keele- ja integratsiooniprobleemi käsitletakse ekslikult kaitseväe ülesandena. Seda kinnitab ka asjaolu, et riigikogus arutatakse teemat riigikaitsekomisjonis, mitte kultuurikomisjonis.
Kaitsevägi ei ole ega tohi olla keelekool. Kaitseväe primaarne ülesanne rahuajal on anda sõjalist väljaõpet ja tagada lahinguvalve. Tõsi, kaitsevägi on osutunud ka tõhusaks lõimumise instrumendiks ning jääb selleks ka edaspidi, kuid eeskätt meelsuse, mitte keeleoskuse kujundamise kontekstis.
Siit jõuame paratamatu küsimuseni, kuidas on võimalik, et 35 aastat pärast iseseisvuse taastamist on meil endiselt riigikeelt mitte valdavad kodanikud. Kas see on üllatus? Tegelikult ei ole. See protsess on toimunud meie kõigi silme all ja meie kõigi teadmisel.
Meil on olemas keeleamet, mis kontrollib ja teeb ettekirjutusi, kuid see toimub üksikjuhtumite kaupa, mitte ühiskonda tervikuna hõlmava poliitika osana. Üks põhjus on ka parlamentaarse järelevalve puudumine. Siinkohal tuleb esitada ebamugav, kuid vältimatu küsimus: kes teostab sisulist järelevalvet ministeeriumide endi üle?
Haridus- ja teadusministeerium teostab ulatuslikku haldusjärelevalvet oma allasutuste üle, kuid tulem – riigikeele oskuse tase – ei vasta ühiskonna ootustele ega põhiseaduslikule eesmärgile. See viitab asjaolule, et probleem ei ole pelgalt täitmises, vaid poliitika kujundamises ja juhtimises.
Ministeeriumi enda tegevusele ja otsustele antav terviklik ning tulemuslikkust hindav analüüs on sisuliselt puudu. Meil ei ole ühtegi terviklikku raportit, mis annaks hinnangu haridus- ja teadusministeeriumi või kultuuriministeeriumi edule või ebaedule lõimumispoliitikas. Selline raport võib osutuda mõnele otsustajale ebamugavaks, kuid see ei tohiks olla määravaks teguriks, vastupidi, see peaks olema demokraatliku juhtimise loomulik osa. Taolise sisulise järelevalve puudumine ei ole üksnes keele- või lõimumispoliitika probleem, vaid laiem juhtimis- ja vastutusküsimus, mis puudutab kogu riigi toimimise loogikat.
Selles kontekstis on asjakohane vaadata ka riigikaitseraportit kui parlamentaarse analüüsi tööriista. Tegemist ei ole pelgalt julgeolekupoliitilise dokumendiga, vaid katsega koondada süstemaatiline ja tõenduspõhine hinnang täidesaatva võimu otsustele ja nende mõjudele laiapindse riigikaitse vaates. Selline lähenemine loob raamistiku, mille kaudu saab riigikogu täita oma põhiseaduslikku järelevalverolli sisuliselt, mitte formaalselt.
Sama loogika kehtib ka teistes valdkondades. Ilma süsteemse tagasiside ja toimiva vastutusahelata ei muutu otsused tulemiteks, vaid kuhjuvateks tagajärgedeks, mille mõju avaldub sageli alles kriisiolukorras.
Oluline on mõista otsuste olemust. Otsuseid on kahte liiki: need, mis viivad tulemuseni, ja need, mis viivad tagajärgedeni. Ka otsustamatus on otsus, selle sisend kujuneb juhuslikest ja koordineerimata tegevustest ning selle väljund ei vasta enamasti ei ootustele ega ühiskonna vajadustele.
Ebapiisava kompetentsi korral ei pruugi otsustaja isegi aduda, et otsus on vajalik, uskudes ekslikult, et see sünnib kusagil iseenesest. Tegelikkuses sünnib sellisel juhul otsus ilma vastutuseta. Küsimus on riigi suutlikkuses teha teadlikke otsuseid, hinnata nende mõju ning kanda vastutust nende tagajärgede eest. Riik kukub läbi seal, kus keegi ei vastuta otsuste eest, mille mõju on ammu teada.
Igal otsusel on mõju. See võib olla oodatud, oodatust parem või oodatust kehvem. Strateegilise tasandi otsused toovad paratamatult kaasa pikaajalised ja ulatuslikud strateegilised mõjud. On mõistetav, et otsuseid tuleb langetada puuduliku teabe ja ebakindla tulevikupildi tingimustes, kuid otsust ei saa pidada ainuõigeks oma ajas ja ruumis, kui selle negatiivne väljund avaldub täna ja süveneb homme.
Vastutus ei lõpe otsuse vormistamisega, vastupidi, vastutus algab sealt. Kui tulem on soovitud, saab plaaniga edasi minna või oodatust paremat mõju teadlikult ära kasutada. Kui aga kujunevad tagajärjed, peab olema haruplaan, et lõpptulemus vastaks ühiskonna vajadustele ja ootustele. Mõlemal juhul on vältimatu sisuline tagasiside ja järelevalve.
Põhiseaduse kohaselt on riigikogu ülesanne teostada järelevalvet täidesaatva võimu – valitsuse ja ministeeriumide – tegevuse üle. Praktikas piirdub see järelevalve sageli formaalsete aruannete ja üksikküsimustega, mitte süsteemse hinnanguga poliitikate tegelikule tulemuslikkusele. Kui ministeeriumid teostavad järelevalvet oma allasutuste üle, siis keegi peab hindama ka ministeeriume endid ehk nende otsuseid, prioriteete ja mõju ühiskonnale tervikuna.
Kui kujuneb keskkond, kus valitud ring “teab kõike” ja “ei eksi kunagi”, siis on tegemist süsteemse nõrkusega. Selline näiline eksimatus sünnib mehhanismist, kus eksimine delegeeritakse allapoole, sinna, kus vastutus on olemas, kuid otsustusõigus puudub. Ülal säilib laitmatu kuvand, all koguneb tegelik risk.
Regulaarne ja aus tagasiside võimaldab muuta tagajärjed tulemiteks. See eeldab oskust vigu hinnata, julgust neid tunnistada ning kompetentsi mõjusid juhtida ja kasulikuks pöörata. Süsteem, kus eksimine on lubatud vaid alluvatele ja eksimatus reserveeritud juhtidele, ei ole õppimisvõimeline ega vastupidav.
Keele- ja lõimumispoliitika läbikukkumine on osa laiemast mustrist, kus riik on järk-järgult loovutanud otsustusvõime ja mõjuvahendid valdkondades, mis otseselt mõjutavad ühiskonna sidusust ja põhiseaduslike eesmärkide täitmist.
Keele- ja lõimumispoliitika sõltuvad otseselt sellest, millistes valdkondades riigil on tegelik kontroll ja millistes on see otsustusõigusest loobunud. Lõimumise ja rahvusriigi toimimise kontekstis pärsib olukorda ka asjaolu, et me ei oma kontrolli mitmete elutähtsate ja strateegiliste teenuste üle.
Pangandus on suures osas välisriikide kontrolli all, suured kaubandusketid kuuluvad rahvusvahelistele korporatsioonidele. Nende peamine huvi on kasum, mitte Eesti põhiseaduses sätestatud eesmärk säilitada eesti keelt ja kultuuri. See ei ole nende ärimudeli osa. Kui riigil puudub kontroll ja mõju sellistes valdkondades, ei saa ta eeldada, et põhiseaduslikud eesmärgid – sealhulgas eesti keele ja kultuuri kestmine – realiseeruvad iseenesest turuloogika kaudu.
Sellest tuleneb lihtne küsimus: miks peaks inimene pingutama kui saab lihtsamalt? Ameerika varane kogemus näitab, et ühiskond ei integreeru tõlgete abil. Kui 18. sajandi lõpus arutati, kas saksa päritolu kogukondadele tuleks pakkuda seadusi ja haldust saksa keeles, otsustati sellest loobuda. Otsus lähtus lihtsast loogikast, et ühiskonnas osalemise eelduseks on ühise keele omandamine. Just see sundis eri päritolu kogukondi keelt õppima, mitte kapselduma.
Tänapäevane praktika, kus riik püüab keeleoskuse puudujääki kompenseerida pideva tõlkimisega, toodab vastupidist tulemust, see vähendab pingutuse vajadust ja pidurdab lõimumist. See keskkond on tekkinud seetõttu, et riik ei ole pidanud vajalikuks seada selgeid ootusi ega kasutada olemasolevaid hoobasid. Isegi poelettidel olev purgisupp on venekeelsete siltidega, kauplustes kõlab venekeelne reklaam, näiteid on veelgi. Asjad ei jääks ostmata, kui reklaam oleks ainult eesti keeles, pigem rikastaks iga poeskäik, pangateenus või muu teenuse kasutamine inimeste sõnavara ja keeleoskust.
Me justkui kardame muukeelseid aidata, kuigi tegelikkuses aitab just selge keeleline raam neid kõige enam. Hea näide on Tallinna Balti jaam, kus ühiskondliku pahameele tulemusel lõpetati agressorriigi keeles teabe edastamine. See näitas, et kui on tahet, on muutused võimalikud, ning sedagi, et muukeelsed saavad riigikeelse teabega hakkama.
Kaitsevägi peab tegelema sõjalise väljaõppe ja lahinguvalvega, mitte teiste valitsemisalade puudujääkide lappimisega. Tuleb arvestada ka sellega, et noored ohvitserid ja allohvitserid ei valda enam vene keelt, kuigi sõjalises mõttes oleks vaenlase keele tundmine vajalik. Alfons Rebane oli edukas just seetõttu, et suutis vaenlase plaane kuulata ja mõista, ent ta koolitas ja treenis oma sõdureid eesti keeles. See võimaldas neil olla paremad võitlejad kui punaarmeelased.
Oht seisneb selles, et kogu fookus nihkub sellele, kuidas kaitsevägi probleemiga hakkama saab ning tegelikud vastutajad ei pea jätkuvalt lahendusi otsima. Kuid kes tagab, et need noored, kes ajateenistusse ei lähe, omandavad eesti keele ja lõimuvad ühiskonda, ning millise järelevalve kaudu seda vastutust täidetakse?
Eraldi tähelepanu väärib üks põhjendus, mida on keelenõuete kriitika kontekstis korduvalt kasutatud, see on väide, et keelenõude kehtestamine loob justkui eelise riigikeelt mitte oskavatele vene noortele, võimaldades neil ajateenistusest kõrvale hoida, ning asetab seeläbi ebasoodsasse olukorda eesti noored. Tegemist on sügavalt eksitava arusaamaga.
Ajateenistus ei ole karistus ega ebameeldiv kohustus, millest nutikalt kõrvale hoida, vaid põhiseaduses sätestatud kohustus ja õigus panustada riigi kaitsesse. Selle käsitlemine eelisena või puudusena moonutab nii ajateenistuse tähendust kui ka riigi ja kodaniku vahelist vastutussuhet. Keeleoskuse puudumine on selge viide sellele, et riik ei ole oma põhiseaduslikku kohustust keele- ja lõimumispoliitikas täitnud.
Kui keeleoskamatust käsitletakse süsteemis vaikimisi kui pääseteed, karistatakse sisuliselt neid noori, kes on riigikeele omandanud ja valmis oma kohustusi täitma. Selline loogika kinnistab läbikukkumist ning nihutab vastutuse taas sinna, kus seda kanda ei tohiks, kaitseväele ja üksikisikule. Riik ei saa teha otsuseid eeldusel, et põhiseaduslikke kohustusi on mõistlik vältida.
Kui vastutus hajub ja järelevalve asendub formaalsusega, kandub paratamatult ka läbikukkumine sinna, kus see kõige valusamalt avaldub, julgeolekusse, lõimumisse ja riigi toimimise usaldusväärsusesse. Igaüks peab tegelema oma ülesannetega: sõjavägi sõjalise väljaõppega, haridus- ja kultuuriministeerium õpetamisega, sealhulgas riigikeele omandamise tagamisega, millele teised eluvaldkonnad saavad ja peavad kaasa aitama.