Anti Allas (SDE) kirjutas hiljuti (PM, 06.02.2026), et Nord Pooli börsistruktuur tuleb ringi teha, kuna see ei täida oma olemust, ja käis siis välja portsu ideid, kuidas “asi korda teha”. Hea meel on kolleegile teatada, et tema pakutud lahendused on süsteemis juba olemas ja toimivad, kirjutab riigikogu liige Mario Kadastik.
Esmalt aga veidi turust endast. Elektri puhul on üks väga oluline aspekt, mille poolest ta erineb muudest börsil kaubeldavatest toormetest. Nimelt peab elektri tootmine ja tarbimine olema igal ajahetkel tasakaalus. See on kõige tähtsam element ning kõik muu on teisejärguline. Et tarbimise ja tootmise lõikumine tuleksid võimalikult soodsaimal moel, ongi loodud Nord Pooli turureeglid. Ehk siis eelistades selliseid tootmismehhanisme, mis suudavad opereerida soodsaimalt.
Viimase aja kallid hinnad ei ole turu manipuleerimine, vaid selle tagajärg, et ülisuure tarbimise juures (mitte ainult meil, vaid kogu regioonis, ka Soomes) on tootmisressursse lihtsalt puudu. Sellises olukorras ei kujunda hindu enam tootmisüksused, vaid tööstuse lubadused lülitada tootmine välja tasu eest. Seda ekstreemsetes oludes ka rakendatakse. Tõsi, ka meie tootmisüksuste stabiilsus oli problemaatiline, kui jaanuari neli põlevkiviplokki vahelduvalt rivist väljas olid, aga turg kui selline toimis.
Tulles nüüd Anti soovituste juurde, siis see lisakiht turu peal, mis pikaks ajaks tagaks stabiilsed lepingud, on juba praegu olemas. Mil moel kolleeg, huvitav, muidu ette kujutab, kuidas elektrimüüjad fikseeritud pakette pakuvad? See ongi ju see pikaajaliselt stabiilne lisakiht. Ka suurettevõtted võivad oma hinda elektri pikaajaliste ostulepingutega fikseerida ja saada muutuva hinnaga elektri asemel seeläbi selge ja prognoositava hinnaga elektri. Seejuures eksisteerib ka Nord Pooli enda raames ports teisigi mehhanisme, mille abil elektri hind aastateks fikseerida.
Turul on olemas ka kindlad reeglid juhuks, kui elektritootja ei suuda toota nii palju elektrit, kui ta on lubanud. Sellisel juhul peab ta puuduva koguse ise turult juurde ostma või maksma trahvi. Hind, mida tavaliselt näeme Nord Pooli börsihinnana, näitab vaid järgmise päeva turgu. Tegelikult käib kauplemine ka samal päeval ning seda nimetatakse päevasiseseks turuks. Seal ostavad ja müüvad osalised jooksvalt elektrit juurde või müüvad ülejäägi maha, et oma plaanid tasakaalu saada. Kui ka sellest ei piisa ja kokkulepitud kogust ei suudeta täis saada, tuleb appi Elering. Tema leiab vajaliku elektri varureservidest. Selle kulu peab kinni maksma see turuosaline, kes ei suutnud oma lubadust täita.
Allase lisaettepanek, et mikrotootjad võiksid saada turul paindlikult osaleda ja oma võimete piires teenust pakkuda, on samuti hooga lahtisest uksest sisse jooksmine. Juba praegu tegutseb mitu ettevõtet, kes koondavad väikseid tootjaid ja tarbijaid, näiteks päikesepaneelide või koduakude omanikke, ning pakuvad nende ühise võimsuse süsteemiteenuste turule. Nii aitavad nad elektrivõrgu stabiilsena hoida ja annavad inimestele võimaluse oma seadmetest lisatulu teenida. See toimib ka talvel, isegi siis, kui päikest napib.
Näiteks oli mu jaanuarikuu elektriarve kokkuvõttes hoopis miinuses. Kuna elektrijaamades esines rikkeid, oli süsteemiteenuste turg väga aktiivne. See tähendas, et ka koduakude omanikud said teenida tulu, mis aitas katta kallimat talvist elektrikulu.
Ehk siis – kõik need mehhanismid, mida Anti Allas omast arust avastas, on aastaid juba turul olemas. Saan aru, et jaanuari elektriarved põhjustavad paljudes ärevust, kuid tegelikult on elektrihinna kallinemine üsna etteaimatav. Kui ilm läheb külmaks, kasvab elektri tarbimine, ja samal ajal võib selle tootmist nappida. See viibki börsihinna üles.
Inimestel, kes ei jälgi börsihinda ega kohanda oma elektritarbimist hinnakõikumise järgi, ei ole tingimata põhjust olla börsipaketis. Kõik elektrimüüjad pakuvad nii lühema kui ka pikemal perioodiga fikseeritud hinnaga pakette, mis aitavad hinnariski maandada ja elektriarved etteaimatavamaks muuta. Ootus, et mõne turureegli muutmine muudab elektrihinna järsku stabiilseks ja odavaks, ei lahenda probleemi tegelikku põhjust. Peamine väljakutse on see, et külma, pimeda ja tuulevaikse ilmaga ei ole piirkonnas lihtsalt piisavalt tootmisvõimsust.
Lühikeseks ajaks on meil tootmist lihtsalt juurde vaja. Pikaajaliselt, arvestades elektrifitseerimist ja järjest suuremat tarbimise kasvu, on selge, et meil on vaja stabiilset ja püsivat elektritootmise viisi, teisisõnu – tuumajaama või tuumajaamasid.