Olen Võru linnas elanud 1986. aastast alates. Sellest ajast kuni tänaseni olen kokku puutunud väga paljude inimestega. Olen olnud inimeste kõrval, kelle elu on mingil põhjusel kokku varisenud. Oleme koos killud kokku korjanud ja näinud, millest inimene tegelikult tehtud on. Paljude stressi, psüühikahäireid ning läbipõlemist põhjustavate häirete taga on vale toitumine, alkohol, suitsetamine, vähene liikumine, ületöötamine vm. Tahan teha Võru linnast koha, kus tegeletakse aktiivselt elustiilist tingitud haiguste ennetamise ning ravimisega. Selleks tuleb meil teha koostööd lasteaedade, koolide, töökollektiivide, perearstide, erinevate MTÜ-de ja haiglaga. Võru linnas on juba mitmeid suurepäraseid spetsialiste – me saame nende teadmisi ja kogemusi kasutada ning tuua uusi praktikaid juurde. Nii nagu inimestena oleme erinevad, aitavad ja toetavad meid erinevad lähenemised. Minu suur unistus on, et Võrus oleks iga-aastane vaimse tervise festival, kus inimesed saaksid tutvuda ning katsetada erinevate meetoditega. Meil on üks ja ainulaadne elu ning tahan aidata inimestel teha enda jaoks kasulikke valikuid, et nad saaksid elada seda elu rõõmsal meelel.
Mõned mõtted, millest tahan lähtuda, kui osutun valituks Võru linnavolikogusse. Elu koosneb pisiasjadest. Mulle on antud diplomid eesti keele ja kirjanduse õpetaja ning psühholoogia eriala läbimise kohta. Need on valdkonnad, kus ma võin spetsialistina kaasa rääkida. Teistes valdkondades saan tugineda nende inimeste teadmistele, kes on vastavate teemade eksperdid. Loomulikult võin ma oma arvamust avaldada, aga seda nimetatakse vist targutamiseks. Kui me planeerime mingit rajatist, usaldame spetsialiste ja inimesi, kes seda rajatist hakkavad kasutama, mitte ehitajat või oma mõtet sellest (näiteks liikumisraskustega inimeste ligipääs ujumiskohtadele). Et meie linn oleks turvaline ja mugav, kuulame inimesi, kes liiguvad siin jalgsi, autode, tõukerataste, lapsevankritega ja muul moel. Kui siin on kohti, kust õuealalt peateele sõit on ohtlik, korraldame ümber haljastuse või paigaldame peeglid. Kui ülekäigurajad on kohtades, kus liiklus on tihe või nähtavus halb, kasutame tänapäevaseid tehnoloogiaid, et jalakäijal oleks turvaline teed ületada. Ükski raha ei kaalu üle inimese elu ja tervist. Liikumisraskustega inimesed ja eakad on häiritud tõukeratastega sõitjate manöövritest. Lahendame olukorra nii, et mõlemad mahuvad ilma probleemideta liiklema. Linn koosneb erinevate vajadustega ning erinevas eas inimestest. Ma olen kindel, et me leiame lahendused, mille korral kõik mahuvad turvaliselt kõnniteele. Vaatame ümber bussiliikluse ning püüame arvestada ühistranspordi kasutajate vajadustega, et kellelgi ei jääks vajalikud käigud tegemata. Väikestest asjadest koosnebki meie elukvaliteet. Kõikide meie linna inimeste vajadused on olulised. mistõttu peame oma otsuste juures meeles pidama, et tegutseme linnelanike ühise rahaga ning tulemused peavad olema kasutatavad aastakümneteks.
Veel üks mind sügavalt puudutav teema on meie julgeolek. Kohe peale sõja algust puutusin kokku noorte emadega, kes kannatasid tugeva stressi all, sest olid mures oma laste tuleviku pärast ning hirmul, et ei saa oma lapsi kaitsta sõja eest. Sage oli soov siit kuhugi turvalisse keskkonda põgeneda, aga võimaluste puudumise ning tugeva seotuse tõttu kodukohaga ei olnud see soov realiseeritav. Leidsime ühiselt, et sõdijate soov ongi külvata hirmu ja niimoodi ka ilma sõjata meie elukvaliteeti lõhkuda. Arutasime seda, mida me ise enda heaks saame ära teha. Minu arvamine on see, et liitlaste viibime meie linnas ja lähiümbruses annab meile rohkem turvalisust kui see, et neid ei oleks. Olen kogenud linnaelanike hulgas erinevaid arvamusi. On neid, kes on võõraste suhtes sõbralikud ning neid, kes suhtuvad ettevaatlikult või suisa vaenulikult. Mulle tuli meelde aeg, mil korraldasin kaheksa aastat erinevates Eesti piirkondades õpilasmalevat. Ka meie läksime oma väikese rühmaga võõrasse kohta, et aidata piirkonda erinevate tööde tegemisel. Oli kohti, kus meisse ei suhtutud eriti sõbralikult, pigem kardeti ja kahtlustati. Sellisel juhul hoidsime omaette, ei osalenud kohalikus elus ning küllap suhtusime ka ise veidi ükskõiksemalt nii töö tegemisse kui ka heakorda ja muusse. Ja loomulikult oli kohti, kus meid võeti vastu lahkel meelel ning ka meie tahtsime jätta endast jälje sellesse kohta, kus olime. Näiteks Tõlluste malevas olles töötasime Püha kiriku heakorrastamisel vabatahtlikult kogu suve ka vabadel päevadel ning peale tööd. Kolmel suvel Teenuse rühmas olles tekkisid nii head suhted, et meisse suhtuti juba nagu kohalikesse. Nostalgilise heietuse mõte on see, et kui me ise oleme avatud ja sõbralikud, saame ka sama suhtumist vastu. Soovin, et me saakime liitalasi erinevatel viisidel integreerida oma linna tegevustesse. Kõikide mõtted ning ideed on teretulnud.