Minu nimi on Siim Sutrop. Olen Tartu inimene – siin olen leidnud armastuse, siin on sündinud ja kasvavad mu kolm last, siin meeldib mulle jalutada Emajõe kaldal – ja küsin endalt: millise Tartu, Eesti ja maailma saame oma järeltulevatele põlvedele pärandada?
Olen isa, elukaaslane, poeg ja sõber. Olen kogukonna liige, kes on õppinud Kivilinna, Raatuse ja Treffneri koolides ning Tartu Ülikoolis ja Kutsehariduskeskuses. Meie pere on olnud Tartu Luterliku Peetri Kooli ja lasteaia aktiivne osa ligi kümme aastat. Olen olnud koolinõukogu liige, juhtinud korteriühistuid, koristanud talgutel Hiinalinna tagust ja laulnud Tartu Akadeemilises Meeskooris. Olen elanud Annelinnas, Vaksalis, Karlovas, Tähtveres ja Supilinnas. Kui vaja, kaitsen Tartut sõja ajal meie maakaitseüksuses. See linn on mulle palju andnud – ja ma tahan tagasi anda.
Olen oma elu jooksul töötanud 15 erineval töökohal – pesnud nõusid, karjatanud lehmi, vedanud toitu ja katalooginud raamatuid. Aga ka õpetanud, modereerinud, juhtinud eri suuruses tiime ja toetanud sadade juhtide arengut. Olen vedanud muutusi rahvusvahelistes ettevõtetes nagu Bolt ja Nortal, juhtides globaalseid programme, mis ulatusid üle 50 riigi ja mõjutasid tuhandeid inimesi. Nendes rollides olen loonud seitsmekohaliste eelarvetega strateegiaid, mis aitasid inimestel mitte ainult töötada paremini, vaid ka areneda tähenduslikumalt. Kõigis nendes töökohtades on olnud läbiv joon püüd muuta inimeste elu kuidagi paremaks.
Usun, et Tartu vajab juhte, kes suudavad ühendada teadmised ja tunnetuse. Me elame ajastul, kus julgeoleku, majanduse ja vaimse tervise teemad ei ole kunagi olnud aktuaalsemad.
- Kriisideks valmisolek ei sünni hüüdlausetest – see sünnib järjepidevast ja nähtamatust tööst ka siis, kui taevas on pilvitu.
- Majandus peab õitsema, ja selleks peab Tartu olema linn, mis soodustab ettevõtlust, riskivõtmist ja tähenduslike ideede elluviimist. Inimesed tahavad elada jõukat, vaba ja sisukat elu – vahel on selleks vaja tõuget, tööriistu ja tuge, mille loomisel saab linn olla partner.
- Sama oluline on, et ükski inimene ei jääks üksi. Et koolist ellu astujad ei lahkuks ainult hinnete, vaid ka eluoskustega. Et elukestev õpe oleks päriselt ligipääsetav. Et vaimse tervise tugi ei oleks luksus, vaid infrastruktuuri osa. Et kogukonnatunne ei oleks projekt, vaid kultuur.
Minu eesmärk ei ole kirjutada lubadusi. Ma tahan aidata ehitada Tartut, mis on:
-
koht, kus me elame elu, mis on elamist väärt, ja
- linn, mida tahame jagada.