Sõpradele Oliver, korvpallisõpradele O3 või OOO, kolleegidele tihtipeale Otto – heal lapsel mitu nime, nagu mu vanemad tavatsesid öelda. Ja Oliver olevat kaunim nimi kui Oskar, mis kahjuks meenutas mu isale notsu nime.
Olen töötanud aastaid ajakirjaniku ja kommunikatsioonieksperdina, kuid enda suurimaks saavutuseks pean oma elukaaslasele igapäevase toe pakkumist ning oma kolmele väikesele lapsele armastavaks isaks olemist. Miski ei asenda seda tunnet, kui tuled pärast pikka tööpäeva koju ning kuuled esikus helget häält kilkamas: “Issi tuli, issi tuli!”, millele järgneb kalli või kaks.
Elan Põhja-Tallinnas üheksandat aastat ning ia aastaga on see linnaosa aina kodusemaks saanud. Jalutuskäigud Kopli teel, Paljassaares, Stroomil ning Pelgulinnas toovad rahu, kohustuslikke samme ning tunde, et Tallinn ikkagi areneb – poliitilise ja tüütu kempluse kiuste. Eriti silmapaistev on areng olnud mu kodupiirkonna, Sitsi asumi juures: lähedusse kerkib Manufaktuuri arendus, valmis on saanud Putukaväila park ning – oh seda imet – Sitsi teele rajati lõpuks ülekäigurada, mis aitab jalakäijatel üle tee saada.
Pean oluliseks kandideerida, et arendada soiku jäänud Talsingi (Tallinn + Helsingi) koostööd. Ma olen veendunud, et Tallinn suudab tipptalentide keskusena varjutada Stockholmi, Riia ja Vilniuse, kuid ainult siis, kui me teeme Helsingiga senisest oluliselt rohkem ning tõhusamat koostööd. Samuti on mu prioriteetideks värskem mõttelaad linnajuhtimises ja veelgi perekesksem linnaruum. Tänavatel peavad tundma end ohutult nii 8-aastane rattaga kooli sõitev laps, 38-aastane autojuhist isa kui ka 80-aastane bussisõitjast pensionär.