On aeg, kus keegi peab lõpuks hakkama kõvahäälselt ääremaade eest seisma!
Minu kodu on Harku valla ääremaal Vahi külas ja mul on kolm vahvat last. Juured on küll Lõuna-Eestis, kuid kogu oma täiskasvanuelu olen elanud Harku vallas. Olen siin töötanud koolieelse lasteasutuse tugiisiku ja sündmuskeskuse juhina ning rõõmustasin aastaid magusasõpru käsitöötortidega. Hetkel aga töötan telekommunikatsioonivaldkonnas.
Otsustasin kandideerida, sest mõistsin, et Facebookis kurtmine ning ametnikele helistamine ja kirjutamine ei vii eriti kuhugi. Suure töö tulemusena saavutasin küll selle, et meie külla said paigaldatud bussiootepaviljonid ja Kiia-Vääna-Viti maanteelõigule helkurpostid.
Ka meie, ääremaa elanikud, vajame korras taristut, loogilist ühistransporti ning turvalist valla keskusega võrdväärset elukeskkonda. Soovime minna teatrisse ja pealinna siis, kui meil on vajadus, mitte siis, kui keegi kabinetis seda otsustab. Meiegi tahame ühisveevärki omavate elanikega samaväärseid tingimusi ning meie lapsed ja vanem generatsioon turvalist koduteed.
Valla rahakasutus peab olema läbimõeldud ja läbipaistev. See on ju meie kõigi raha, mille kasutamises peame saama kaasa rääkida. Kahtlemata peame tihendama koostööd naabervaldadega, sest vallaservas elades on meie vajadused tihti seotud rohkem naabervalla kui oma valla keskusega.
Ma ei kandideeri selleks, et olla nähtav, vaid selleks, et nähtavaks saaksid need, keda seni pole kuulatud.