Eesti tervishoiusüsteemi valupunkt ei ole alati ravimite või raha puudus, vaid sageli aeg. Aeg, mis kulub taotluste menetlemisele. Paraku ei ole rasket haigust põdevatel inimestel aega oodata. Seetõttu ei ole ravikindlustuse seaduse muudatused pelgalt tehniline täpsustus, vaid väärtuspõhine valik, kas eelistame süsteemi mugavust või patsiendi elu.
Riigikogus vastu võetud ravikindlustuse seaduse muudatuste keskmes on kolm teemat: üliharuldaste haiguste ravimid, apteekides valmistatavad ehk ekstemporaalsed ravimid ning välisravi reeglite selgem korraldus. Kõiki neid ühendab eesmärk muuta ravi kiiremaks, õiglasemaks ja inimkesksemaks.
Täna võib üliharuldase haiguse ravi rahastamise otsus võtta aega kuni 13 kuud. See tähendab, et inimene, kellel on haruldane ja sageli eluohtlik haigus, peab ootama ajal, mil haigus ise ei oota. Probleem ei seisne ainult menetluste pikkuses, vaid ka selles, et väikese patsientide arvu tõttu puudub ravimifirmadel sageli motivatsioon läbida kulukas ja aeganõudev taotlusprotsess. Ka Tervisekassa senised protseduurid on olnud pigem jäigad kui paindlikud.
Tehtud muudatused ei lõdvenda kvaliteedi- ega ohutuskriteeriume – kõik senised põhimõtted jäävad kehtima. Küll aga kaovad liigsed kooskõlastusringid ja topelttaotlused. See loob võimaluse tuua igal aastal 3–5 uut ravimit kiiremini patsientideni. Numbrid võivad tunduda väikesed, kuid neid ravimeid vajavate inimeste jaoks ei ole see statistika, vaid elu ja tervis.
Teine oluline samm puudutab ekstemporaalseid ravimeid ehk ravimeid, mida apteek valmistab konkreetsele patsiendile. Kuigi selliseid retsepte on vähe, on need mõnele patsiendile – sageli lastele või neelamisraskustega inimestele – ainsaks ravivõimaluseks. Seni on patsient pidanud kogu kulu ise kandma. Edaspidi saab Tervisekassa neid ravimeid hüvitada. See on vaikne, kuid väga tähenduslik muutus. Ravi ei tohi olla luksus, mida saavad endale lubada vaid need, kellel on rohkem võimalusi.
Ka välisravi reeglite korrastamine on samm suurema õigusselguse ja võrdsuse poole. Uued põhimõtted aitavad vältida olukordi, kus välisravi kasutatakse vahendina, et saada ravim kiiremini kui teised. Samal ajal muutub patsiendi tee selgemaks, sest otsuseid tehakse tervikliku info põhjal, tugevama konsiiliumi toel ja läbipaistvamalt.
Oluline on ka see, et muudatused ei lõhu süsteemi tasakaalu ega too kaasa hüppelist kulude kasvu. Rahastamispõhimõtted jäävad samaks, Tervisekassale säilib kaalutlusõigus ning kulud on prognoositavad ja mõõdukad. Tegemist ei ole emotsionaalse kulutamisega, vaid läbimõeldud ümberkorraldusega, mis vähendab bürokraatiat ja kiirendab otsuseid seal, kus aeg on kriitiline.
Riigi tugevust ei näita üksnes eelarveread, vaid ka see, kui kiiresti ja inimlikult ta aitab neid, kes on kõige haavatavamad. Just siin muutub ka isiklik kogemus oluliseks mõõdupuuks. Olen olnud kuus aastat Vähiravifondi Kingitud Elu tegevjuht ning näinud väga lähedalt, mida tähendab aegkriitilisus ravivajaduse puhul. Olen näinud peresid, kes ootavad otsust ajal, mil haigus ei oota. Olen näinud patsiente, kelle jaoks iga nädal loeb.
Seetõttu on eriti oluline, et riik looks paindlikumad ja kiiremad võimalused rahastada ravimeid ka siis, kui patsiente on väga vähe ja ravimid on väga kallid. See ei tähenda kontrolli kadumist ega vastutustundetu kulutamise lubamist. Vastupidi, säilib põhimõte, et rahastatakse tõenduspõhiseid, efektiivseid ja ohutuid ravimeid ning arvestatakse eelarve tegelikke võimalusi. Muudatus tähendab eelkõige seda, et otsusteni jõutakse kiiremini, ravi saab alata õigel ajal ning süsteem ei seisa enam patsiendi ja vajaliku abi vahel.