Euroopa julgeolekupilt on viimastel aastatel muutunud kiiremini, kui enamik meist oleks veel kümnendi alguses osanud ette kujutada. Sõda Ukrainas, pinged NATO idatiival ja laiem geopoliitiline ebakindlus on sundinud riike oma prioriteete ümber hindama, kirjutab endine kaitseminister Kalle Laanet.
Selles uues reaalsuses paistab Eesti silma. Kui Euroopa Liidus kulutatakse kaitsele keskmiselt umbes 1,9 protsenti sisemajanduse kogutoodangust, siis Eestis ületab see näitaja viis protsenti. Ka kaitsekulu elaniku kohta on siin märgatavalt suurem kui Euroopa keskmine. Nimelt kui keskmine eurooplane panustab riigikaitsesse umbes 764 eurot aastas, siis Eestis läheneb see summa juba tuhandele eurole. Eesti maksumaksja maksab oma turvalisuse eest rohkem ja teeb seda teadlikult. Meie ajalugu ja geograafia ei jäta palju valikuid.
Suurem panus riigikaitsesse on seega mõistetav. Kuid lisaks turvatunde suurendamisele peab see panus toetama ka Eesti majanduse arengut. Teiste riikide kogemus näitab, et kaitsetööstus võib olla oluline innovatsiooni ja majanduskasvu vedur. Hea näide on Saab, mille juured on riigikaitses, kuid mille tehnoloogiad on leidnud laialdast kasutust ka tsiviilvaldkonnas.
Eestis on sarnase arengu eeldused olemas ning esimesed edulood juba kujunemas. Saaremaal tegutsev Baltic Workboats on tõestanud, et suudame ehitada rahvusvahelisel tasemel keerukaid merealuseid. Ettevõte juhib konsortsiumi, mis arendab uue põlvkonna modulaarset sõjalaeva. See näitab, et Eesti ei ole enam pelgalt alltöövõtja või partner kõrgtehnoloogilistes projektides, vaid suudab neid ka juhtida.
Droonide ja autonoomsete süsteemide valdkonnas on esile tõusnud Threod Systems ja KrattWorks, kelle arendatud lahendused on leidnud kasutust ka reaalses sõjakeskkonnas. Tegemist on klassikalise kahese kasutusega tehnoloogiaga ehk lahendused, mis on loodud riigikaitseks, leiavad kiiresti rakendust ka tsiviilvaldkonnas, näiteks päästes, taristuseires ja logistikas.
Eesti tugevus on ka küberkaitses. NATO Küberkaitse Kompetentsikeskuse paiknemine Tallinnas kinnitab meie kompetentsi valdkonnas, kus piir sõjalise ja tsiviilsektori vahel on üha hägusam.
Arvestades maksumaksjate suurt panust on meie kohustus tagada, et iga kaitsesse suunatud euro looks maksimaalset väärtust. See tähendab ka, et seal, kus võimalik, tuleks eelistada kodumaist tööstust. Kõiki võimekusi ei saa Eestis arendada, kuid mitmes valdkonnas on meil olemas tugev kompetents, mida tuleks teadlikult kasvatada.
Siinkohal tasub vaadata ka lähiriikide kogemust. Soomes on riik järjepidevalt toetanud oma kaitsetööstust ning loonud tugeva koostöömudeli riigi ja ettevõtete vahel. Patria on kujunenud rahvusvaheliseks tegijaks, kelle toodangut kasutatakse mitmes riigis. Poolas on riiklikud investeeringud aidanud kasvatada tööstust, mis katab üha suurema osa riigi enda vajadustest ja suudab ka eksportida.
Eesti eelis ei ole suurus, vaid kiirus ja paindlikkus. Selle eelise realiseerimiseks on vaja teadlikke valikuid. Riigihangetes tuleb arvestada peale hinna ka mõju kodumaisele majandusele. Vajalik on stabiilne rahastus teadus- ja arendustegevusele ning tihedam koostöö riigi, kaitseväe ja ettevõtete vahel. Samuti peab Eesti end aktiivsemalt positsioneerima rahvusvahelises kaitsetööstuse väärtusahelas.
Kui suudame suunata osa kasvavatest kaitsekulutustest kodumaisesse innovatsiooni ja tootmisse, võidame kahel rindel korraga ehk suurendame nii oma julgeolekut kui majanduse konkurentsivõimet.