2026. aasta on kestnud juba peaaegu kaks kuud, kuid Viljandi linnal pole endiselt kehtivat eelarvet. Tõsi, seadus lubab omavalitsusel eelarvet vastu võtta märtsi lõpuni, kuid hea praktika see ei ole, sest pausil on nii tähtsad investeeringud kui ka olulistele partneritele, näiteks spordiklubidele ja teistele mittetulundusühingutele, tehtavad maksed. Kui märtsi lõpuks eelarvet pole, tuleb sellel volikogu koosseisul laiali minna, mis oleks Viljandi ajaloos pretsedenditu, kirjutab Viljandi linnavolikogu Johan-Kristjan Konovalov.
Volikogu hakkab eelarvet uuesti arutama neljapäeva õhtul. Võrreldes eelmise linnavalitsuse novembri lõpus menetlusse antud eelarvega on eelnõus hulk uue linnavalitsuse tehtud muudatusi, millest osa on arusaadavad ja igati põhjendatud, kuid paljud tekitavad küsimusi. Paraku peab linn sel otsustaval tunnil hakkama saama ilma eelarve koostamise eest vastutava isiku ehk linnapeata, sest too on otsustanud aasta tähtsaima eelnõu arutamise ajaks palmi alla puhkama sõita. Aga mis seal ikka, püüame siis ilma temata toime tulla.
Eelarvesse on planeeritud summa, mille riik on eraldanud, et maksta õpetajatele 1820 euro asemel 1970 euro suurust miinimupalka. Linnavalitsus on leidnud raha, et käia sama sammu ka lasteaiaõpetajate tasudega. Paraku ei saa sellest võrdsusest osa huvikooliõpetajad. Kui möödunud aastal astusime sammu selles suunas, et huvikooliõpetajate palgad liiguksid üldhariduskooli õpetajate palkadele lähemale, siis 2026. aastal see vahe taas suureneb.
Eelarve seletuskirjas on öeldud sedagi, et linna ametites ja asutustes on oodata struktuurimuudatusi ehk sisuliselt koondamisi. Sama kinnitas linnapea Jaak Pihlak viimasel eelarve-, arengu- ja majanduskomisjoni koosolekul. Vajadusele linna kulusid kärpida ei saa kuidagi vastu vaielda, paraku on linnavalitsus kõnealusel juhul tegevuste järjekorra sassi ajanud. Kajastades personalikulude kärpeid eelarves enne, kui on tehtud sisulised otsused, millised ametikohad jäävad ja millised kaovad, halvab linnavalitsus nende ametite ja asutuste töörahu. Kõigepealt oleks tulnud ära teha kaadripoliitikat puudutavad otsused, neist asjasse puutuvaid inimesi, asutusi ja ka avalikkust teavitada ning seejärel kajastada muudatusi kevadises lisaeelarves.
Võimukoalitsiooni seniste sõnumite ja eelarve puhul on lahknevus selles, mis puudutab linna maksutulusid. Isamaa ja EKRE koalitsioonileping näeb ette tasulise parkimise kaotamise, mille tulemusena peaksid linna maksutulud vähenema. Uue linnavalitsuse ettevalmistatud eelarves need tulud hoopis suurenevad. Siit võib välja lugeda ainult seda, et tasulise parkimise kaotamise plaanist on loobutud.
Iseenesest ma sellele otsusele vastu ei ole, sest enne järgmiste plaanide tegemist tuleks lasta uuel süsteemil toimida. Küll aga oleks aus linnarahvale otse öelda, kui senisest lubadusest on taganetud.
Suurimad probleemid linnavalitsuse teiseks lugemiseks esitatud eelarves puudutavad investeeringuid. Viljandis on olnud tavaks, et investeeringud planeeritakse uueks aastaks, lähtudes kehtivast eelarvestrateegiast ning volikogu kinnitab eelarvet vastu võttes ka investeeringud, mis on linna jaoks aasta jooksul ühed suuremad kulud, ulatudes miljonitesse eurodesse.
Nüüd on linnavalitsus välja mõelnud skeemi, kuidas investeerimisotsuseid tehes linnavolikogust ja seega ka laiemast avalikust arutelust mööda minna.
Kaks tänavust olulisemat investeeringut, spaa parkla ja juurdepääsu tänavate ehitus ning ordulinnuse külastuskeskuse arendamise projekt, soovitakse eelarvest välja võtta ja luua samas mahus investeeringute reservi rida, mille investeeringute kasutamise üle otsustab linnavalitsus oma määrusega. Jutt käib ligi 1,6 miljonist eurost, mis on kolmandik kogu Viljandi aastasest investeeringute eelarvest. See on Viljandi kontekstis kolossaalne summa.
Niisugust linnavolikogu otsustuspädevuse jõhkrat kärpimist ei tohiks volinikud mingil juhul lubada. Aasta olulisemad ehitustööd ja linnaelu enim mõjutavad investeeringud peavad saama linnavolikogu heakskiidu koos sellega kaasneva avalikustamisprotsessiga volikogu komisjonides ja avalikul istungil.
Kui aasta jooksul on investeeringute kavas vaja ette võtta muudatusi, saab seda teha lisaeelarvete kaudu selleks volikogult luba küsides. Ka volikogu esimees Helir-Valdor Seeder on öelnud, et volikogu tähtsust ei tohi kahandada ja olulisemad otsused tuleb teha volikogu saalis. Praegu liigume vastassuunas.
Lisaks vormilisele küsimusele jääb arusaamatuks, miks peab linnavalitsus 2027. aastal valmivat spaahotelli ümbritseva taristu korrastamist ja ordulinnuse külastuskeskkonna arendamist nii vähe tähtsaks, et soovib need lihtsalt eelarvest maha kärpida. Linnapea eelarve-, arengu- ja majanduskomisjonis antud selgituse, et spaa parkla ehitusega tänavu ei alustata, lükkas samal koosolekul ümber abilinnapea Silvia Takkel, kes ütles, et ehitusega peab alustama juba tänavu.
Kui värsked linnajuhid heidaksid pilgu kehtivasse eelarvestrateegiasse, näeksid nad, et parkla ja tänavate ehitus ongi plaanitud kahe aasta jooksul. Tänavu peaks rajama teede ja parkla aluskonstruktsioonid ning järgmisse aastasse peaks jääma asfalteerimine.
Spaa ehitamisega on täitumas üks viljandlaste suurimaid unistusi ja linna tehakse üle 40 miljoni euro suurune investeering. Jääb arusaamatuks, miks linn oma kohustuse täitmisega vingerdab.
Teise reservi suunatava investeeringu, ordulinnuse külastuskeskkonna arendamise projekti puhul on viidatud ebakindlusele selle rahastusotsuse suhtes. Arusaadavalt on võimalik see töö ette võtta vaid siis, kui linnal õnnestub saada selleks Euroopa Liidult kahe aasta peale üle 1,2 miljoni euro toetust. Kui seda ei juhtu, jääb ettevõtmine katki. Seda enam on mõistetamatu, miks soovib linnavalitsus tõsta projekti summa juba praegu reservi. Kui projekt ei õnnestu, saab selle summa linnaeelarvest järgmise lisaeelarvega välja võtta.
Linnaeelarves 1,6 miljoni euro suuruse “tühja tšeki” linnavalitsuse kätte andmine on seda problemaatilisem, et linn investeerib pea täielikult laenuraha toel. Kogu omatulu ehk põhitegevuse tulem kulub varasemate laenude teenindamiseks. Seega, kui mõni investeering aasta jooksul ära jääb, siis tuleks pigem vähendada võetava laenu summat või äärmisel juhul leppida võimalikult laiapõhjaliselt ehk volikogu otsuse kaudu kokku uued prioriteedid.
Linnaeelarve kinnitamine on linnavolikogu ja -valitsuse jaoks aasta tähtsaim otsus. Kõike muud võib teha, aga eelarve peab vastu võtma. Samuti on see proovikivi Isamaa ja EKRE linnavalitsusele, sest peavastutus otsuste põhjendamisel lasub just neil. Paraku ei pea eelarve koostamise eest vastutav linnapea seda isegi oma kohalolu vääriliseks.