Kui valitsus teatas äsja, et plaanib luua võimaluse maksta ametnikele kuni 50 000 eurot tulemustasu, võisid paljudel häirekellad tööle hakata. Maksumaksja raha eest preemiate maksmine on õigustatult tundlik teema. Kuid kutsun üles esmast emotsiooni kõrvale jätma ja süvenema, mille eest seda tasu makstakse? See ei ole preemia lihtsalt hea töö eest – sellest saab avaliku sektori suure kokkuhoiu ja reformide käivitaja, mille eesmärk on säästa kümneid miljoneid eurosid, kirjutab majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo.
Tegu pole millegi uuega, vaid võtame üle erasektori lähenemise: kui sinu geniaalne idee või meeletu pingutus toob ettevõttele tohutu kasumi, saad sellest ka ise osa. Avalikus sektoris on selline motivatsioon seni puudunud. Miks peaks üks ametnik, kes tunneb oma valdkonda läbi ja lõhki, hakkama ellu viima keerulist, vastuseisu põhjustavat ja riskantset reformi, kui tema palk jääb samaks, aga stressi ja vaenlaseid saad kamaluga?
Nüüd aga mängureeglid muutuvad. Loodav tulemustasu on mõeldud erakordsete, lausa läbimurdeliste projektide eest. Lävend on seatud väga kõrgele: projekt peab tooma riigile või ühiskonnale tagasi vähemalt 10 miljonit eurot aastas – olgu see otsene kokkuhoid või majanduslik kasu. Kui ametnik suudab mägesid liigutada, on kuni 50 000-eurone preemia riigile peenraha. See on kõige nutikam ja tootvam investeering üldse.
On oluline mõista, mida see toetus ei ole. See pole mõeldud asutuse igapäevase juhtimise või tavapäraste reformide tasustamiseks.
Hea näide on töötukassa hiljutine suur reform – uus juht kaotas efektiivsuse nimel enam kui kakssada ametikoha ja tegi teoks sisulised muudatused. Tegu on kahtlemata väga hea ja vajaliku muudatusega, kuid selle preemia alla ei kvalifitseeruks.
Uus toetus on mõeldud piire ületavale lahendusele, mis nõuab ametijuhendisse tavapäraselt kirja pandust märksa suuremat tulevikuplaani ja elluviimisvõimet. Näiteks, kümme aastat tagasi loodud e-residentsuse programm, mis tõi ainuüksi eelmisel aastal riigile rekordilised 125 miljonit eurot.
Julgus automatiseerida ära iseenda töökoht
Kõige märgilisem on selle muudatuse juures põhimõtteline sõnum «Riik soosib julgust ja radikaalset innovatsiooni».
Kujutame ette ametnikku, kes on aastaid teinud ühte spetsiifilist protseduuri. Ta mõistab, et tegelikult saaks selle täielikult digitaliseerida või automatiseerida või mõlemat. Seni on tal puudunud põhjus seda välja pakkuda, sest see võiks tähendada tema enda või tema osakonna koondamist.
Uus süsteem aga ütleb: kui sa lood lahenduse, mis säästab riigile miljoneid ja muudab teenuse automaatseks, isegi kui sa kaotad seeläbi oma senise töökoha, maksab riik sulle innovatsiooni eest väärikalt. See on avaliku sektori vaste idufirmade optsiooniprogrammile.
Loomulikult peab sellise raha liigutamine olema läbipaistev. Tulemustasu süsteemi on ehitatud tugevad pidurid ja filtrid, nagu:
- sõltumatu kontroll: projekte ei hinda asutuse oma juhtkond, vaid valitsuse määratud sõltumatu komisjon, kuhu kuuluvad eri valdkondade eksperdid ja ka meedia esindajad.
- avalikkuse pilgu all: nii suurte ühiskondlike teemade ja preemiate puhul on selge, et need projektid ja nende tegelik tulu hekseldatakse avalikkuses risti ja põiki läbi.
- ei mingeid lohutusauhindu: preemia makstakse välja üksnes siis, kui kogu oodatud mõju on täielikult saavutatud. Osalise õnnestumise eest osalist tasu ei maksta.
Oleme maailmas innovatsiooni ja digiriigiga tipus, aga peame mõtlema järgmisele sammule. Kui tahame ka edaspidi vedajad olla, ei saa me jääda loorberitele puhkama. Riik on astunud julge sammu, et meelitada ja hoida talente, keda muidu napsaks endale erasektor.
Kui tahame, et riik toimiks sama nutikalt ja säästlikult kui edukas tehnoloogiaettevõte, peame olema valmis innovatsiooni eest ka vääriliselt maksma. Lõppude lõpuks võidame sellest kõik, kuna eesmärk on kokku hoida kümneid miljoneid igal aastal.