Taani kuninga alamad maksavad makse rohkem, kui on Eestis SKP inimese kohta. Põhjus on joonisel näha olev tendents, et kõrgema majandusarenguga riikides kaldub ka maksutase kõrgem olema. Maksutase on tähtis, kuid mitte esmatähtis. Oluline on, mida kodanikud selle eest vastu saavad ning kui efektiivne on majandus, kirjutab TalTechi emeriitprofessor ja teadur Enn Listra.
Taani kõrgeid makse üheaegselt kõrge elatustasemega võimaldab oluliselt suurem tootlikkus, ettevõtjate ja ametnike parem ettevalmistus, selgem tervikpilt maailmast ja poliitikate fokusseerimine olulisele koos piisava mitmekesisuse säilitamisega. Et taanlastega samal tasemel olla, pidanuks meie SKP 2024. aastal olema 2,3 korda suurem, soomlasteni küündimiseks piisanuks ainult 1,7 korda suuremast majandusest.
Meie hiljutises kõige kärarikkamas ja jätkuvas majandusvaidluses on tähelepanu olnud maksude hetkeolukorral ja joonisel kujutatud muutustel, mis on toodud Eesti tulbas kaldkriipsutatud osana. Pikem ajaperspektiiv ja laiem kontekst oleks kasuks kõigile osapooltele ja Eestile. Majandus ei arene omapäi ja riikide majandusarengus on ajaühikuks pigem inimpõlv kui aasta.
Maksud on tähtsad, aga majandust tervikuna silmas pidades on meil märksa olulisemaid probleeme, mille üle vaielda ja kus edeneda. Maksude varju on jäänud majandus ja riik tervikuna rahvusvahelises kontekstis. Tähtis on majanduse konkurentsivõime ja ka avalikku sektorit tuleb hinnata teenuste järgi, mida maksude eest saadakse.
Joonis võtab kokku maailma mitmekesisuse ja meie koha selles. Arv riigi ees viitab ligikaudsele paiknemisele maailma riikide pingereas. Suurim ja vähim SKP inimese kohta erinevad 170-kordselt. Afganistani hinnanguline aastane SKP inimese kohta oli 2024 aastal ainult veidi suurem kui Eesti kuine absoluutse vaesuse piir. Maailmas on väga kurbi piirkondi, kus elamist ja toimuvat ei oska me enam ette kujutada.
Kuigi meil on pea kõiges kõvasti kasvuruumi, paikneme tänaseks selgelt rikaste riikide hulgas. Maailma hinnanguline SKP inimese kohta, ligikaudu 40 protsenti Eesti omast, on ligilähedane Eesti maksudega inimese kohta. Samas, võrdlus kunagi samas Nõukogude Liidus olnud ja praegu veerandsada korda väiksemat SKPd inimese kohta omava Tadžikistaniga näitab, mis võib toimuda riikidega ühe inimpõlve jooksul. Liberalism majanduses on end ikkagi ära tasunud.
Ka täna peituvad nii meie probleemid ja edenemisvõimalused eelkõige ettevõtetes ja meis endis. Siiski, koos majanduse iseloomu muutumisega on vähenenud võimalused parandada elujärge ainult turuvõimaluste veel parema ärakasutamisega. Tundub, et oleme sattunud millessegi keskmise sissetuleku lõksu taolisse.
Meie ülesanne
Kuidas edasi? Senisest olulisemaks on muutunud koostöö ja selle eriline vorm, (arukas) majanduspoliitika. Arvestades seda, et oleme rikkamad ja majandus on muutunud keerukamaks, peaksime muutma rõhuasetusi.
Eesti jääb väikeseks isegi siis, kui me järsku innukalt paljunema hakkaksime. Seda enam tuleb püüda olla suur ELi osana. Peame tagama, et ELi deklareeritud kapitali ja kaupade vaba liikumine tegelikult toimiks. Regulatsioonidokumentidest laotud müürid riikide piiridel peavad ettevõtetele tegelikult läbitavad olema. Ainult siis kaovad turu väiksusest tingitud mured.
Majanduspoliitikates tuleks senisest rohkem silmas pidada majanduse madalamat lisandväärtust loovaid osi. Seal on samade vahenditega võimalik saavutada märksa suuremat kiirenemist kui juba kõrgel tasemel olevates osades. Eelkõige tuleb silmas pidada kolme sektorit: madala SKPga (inimese kohta) regioonid, väikeettevõtted ja teenuste sektor, kus tootlikkus kaldub samuti madalam olema.
Täiesti teadlikult ei alustanud ma tavapärase jutuga fookusvaldkondadest. See üksikute tegevusalade kiirendatud arendamise poliitika tõusis esile möödunud sajandi keskpaiku. Vaeste Ladina-Ameerika riikide arengu kiirendumine pidi tuginema üksikute fookussektorite arengu ülekandumisele kogu majandusele. Fookusvaldkonnad on endiselt tähtsad, kuid me pole enam vaene riik ning majanduspoliitikad peaksid senisest märksa rohkem olema suunatud majanduse ja riigi tasakaalustatud arengule.
Nii ettevõtted kui riik peavad mõtlema, millistes väärtusahela osades toimetame. Töötlev tööstus on majanduse alus, kuid lisandväärtuse loomine ja omastamine tuleb üldiselt paremini välja disaini, brändimise, turunduse, jaotuse, müügi, järelteeninduse ja väärtusahela juhtimise abil. Jälle, paremini tasakaalustatud vaade võib viia edule.
Kui lahutamisele ja jagamisele orienteeritud tasaarendajad ja pärissotsialistid kõrvale jätta, siis kõik me ülejäänud oleme huvitatud SKP tasemest ja kasvust. Peame oma tähelepanu nihutama lahutamiselt ja jagamiselt keerulisematele tehetele, liitmisele ja korrutamisele ning tegelema päriselt oluliste asjadega. Lisaks tavapärasele «igaüks on oma õnne sepp» lähenemisele peaksime ehk inimesi oma õnne sepp olemise juures veidi selgemalt aitama, rahakülvid ei aita endiselt.
Hetkekaklused ei tohi muutuda eesmärgiks, nendega ühist pikaajalist edu ei saavuta. Edu aluseks teel lõksust välja on koostöö erinevate ja erinevalt haritud inimeste vahel.