Not in my backyard, not in my backyard! on ajaga muutunud uueks Eesti rahvusloosungiks. Tuuleparkide planeerimisel on see kõige ilmsem. Lääne-Euroopas nähakse tuulikuid jõukuse ja arengu sümbolina, Eestis on tuulik muutunud sõimusõnaks, kirjutab Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni eriala tudeng ().
Suures pildis on kohalik omavalitsus nõus mahukaid planeeringuid menetlema ainult siis, kui neil on mingi konkreetne kasu mängus, olgu need siis toetused või odav elekter. Neile on seda raske ette heita, sest kui inimloomust motiveerivad raha ja enesekasu, siis miks peaksime arvama, et KOVidega on asi teisiti? Kui tahame, et investeeringud tuleksid Eestisse ja asjaajamine muutuks kiiremaks, on naiivne arvata, et see juhtub iseenesest ega vaja välist motivatsiooni.
Hea näide on hiljuti muudetud avaliku teenistuse seadus (ATS). Selle üks eesmärk oli julgustada ametnikke välja mõtlema vingeid ideid ning võtma initsiatiivi. Kui ametkond suudab tulla välja ideega, mis hoiab kokku riigi raha või parandab teenuste kvaliteeti, saab teda premeerida kuni 500 000 euroga. Tegu on väga hea algatusega ning selline süsteem peaks laienema ka KOVidele. Kui tahame, et kohalik omavalitsus ei võitleks suurarenduste vastu, vaid võitleks omavahel nende pärast, siis peame auhinna magusamaks muutma.
Eestis on praegu ootel 2 miljardi jagu andmekeskuste investeeringuid, aga mingit edasiminekut ei ole toimunud, sest paljud KOVid ei soovi oma regiooni suurinvesteeringuid ning planeeringu tempo on liiga aeglane. Näiteks soomlastega võrreldes on meie planeeringud kaks korda aeglasemad. Kui tahame, et suurinvesteeringud Eestisse tuleksid, on meil vaja teha kaks asja.
- Anda mingi protsent (või protsendi osakene) suurinvesteeringu maksumusest kohalikele omavalitsustele ning viia see nende eelarvesse.
- Luua planeeringusüsteem, kus kiirema menetluse puhul premeeritakse kohalikke omavalitsusi rahaliste stiimulitega.
Kui KOV saaks suurarenduse pealt näiteks 0,1 protsenti selle maksumusest, siis ma arvan, et juba see tooks Eestisse palju investeeringuid. Hiljuti välja tulnud Lõuna-Korea suurinvesteering küündis 100 miljoni euroni – kohalik kogukond saaks sellest 100 000 endale. Näiteks Muhu valla eelarve on 5 131 697 ning võit oleks märkimisväärne. See summa võib vastavalt projekti suurusele varieeruda, aga tähtis ei ole konkreetne protsendipunkt, vaid see, et KOVil oleks initsiatiivi suurinvesteeringuid otsida ja nende nimel võidelda. Sarnased süsteemid on juba kasutusel teistes riikides ning näiteks Soomes saab KOV osa oma piirkonnas kogutud ettevõtete endale.
Teine ja minu meelest isegi tähtsam meede on siduda planeeringu kiirus rahaliste preemiatega. Praegu pole kohalikul omavalitsusel põhjust vaeva näha, et planeeringuid kiiremini menetleda. See tähendaks valla töötajatele ületunde ja rasket tööd, lihtsam on protseduurikaga tegeleda seaduses etteantud ajaraamides ja mitte kiirustada. Kui initsiatiivikust ja töökust ei tasustata, siis neid ka ei tule.
Ma teen ettepaneku luua kolmefaasiline planeeringute süsteem kolme erineva tähtajaga.
- Esimene on nominaalajas planeeringu menetlemine. Kui planeering selle ajaga ei valmi, siis rakenduvad KOVile rahatrahvid. See on kõige hilisem kuupäev, millal planeering peab olema menetletud.
- Peale seda tuleb vaheetapp, kus planeeringu ennetähtaegse ja kiirema menetlemise korral saab KOV konkreetse summa n-ö preemiaks tehtud töö eest. See summa peab olema piisavalt motiveeriv ja proportsioonis investeeringu summaga, et kohalik omavalitsus oleks huvitatud planeeringut kiiremini menetlema.
- Kolmas ja viimane kuupäev näeb ette, et iga päeva eest, mis planeering kolmandast kuupäevast varem valmib, saab KOV tasu. Näiteks kui planeering valmib nädal enne kolmandat tähtaega, saab KOV iga seitsme päeva eest mingi konkreetse tasu. Kui aga planeering valmib 12 päeva enne tähtaega, saab KOV 12 päeva jagu preemiat.
Sellesarnane süsteem toimib juba Kanadas, kus seda kasutatakse uue põlvkonna moodulreaktoriga tuumajaama ehitamiseks. Selle juures on kõige parem see, et kompensatsiooni planeeringu ennetähtaegse menetlemise eest ei pea tasuma riik, vaid seda saab teha ka planeeringu taotleja. Erasektori huvides on, et riigi ja kohalik asjaajamine oleks võimalikult lihtne ja võtaks vähe aega. Sellepärast on nad ka nõus rahaliselt panustama, sest nende endi nahk ning investeeringud on mängus. Nii nagu makstakse erasektoris preemiaid kiire ja ennetähtaegse töö eest, nõnda võiks seda teha ka avalikus sektoris.
Me peame mõistma inimloomust: kui keegi ei sunni või miski ei motiveeri, on ka tulemusi raske oodata. Sellepärast peame võtma üle rohkem erasektori loogikat ka avalikus sektoris, et tõsta tootlikkust ja kvaliteeti. Ametnike tubli töö eest premeerimine oli esimene hea samm, nüüd on vaja sama mõttelaadiga edasi minna ja rakendada seda KOVides.
Lõpuks on see ikkagi raha, mis paneb rattad käima.