Ühiskond on ligi kümmekond aastat arutlenud võimaliku eutanaasia, abistatud enesetapu ja elulõpu tahteavalduse teemadel. Oleme saanud lugeda inimeste lugusid, kes ootavad progresseeruva haiguse käes vaeveldes kannatamatult piinade lõppu ja otsivad lahendusi, mida Eesti õigusruum ei ole võimaldanud. Kinnitan, sellist lahendust ei tule ka nüüd ning ka tulevikus ei ole eutanaasia võimalik, kirjutab sotsiaalkomisjoni esimees Signe Riisalo.
Eutanaasia on elust lahkumise viis, mille inimene ise otsustab, kuid mis eeldab arsti aktiivset osalust. Tuntud on ka abistatud enesetapp, mis eeldab patsiendile võimaluste ja vahendite andmist, võimaldades elust lahkuda kontrollitud keskkonnas. Kolmas võimalus on inimese nõusolekul surija elu kunstlikust pikendamisest loobumine olukorras, kus pakutakse vaid valu vähendavat ravi. Just see on elulõpu tahteavalduse olemuslik sisu.
Elulõpu tahteavaldus pakub tuge kriitilistel hetkedel
Elu on püha ja seda kaitseb nii põhiseadus kui ka regulatsioonid, mis panevad arstidele esmaseks kohuseks elu säilitamise.
Kuulda on olnud vastakaid seisukohti, teiste hulgas kristliku ilmavaate esindajatelt, kes leiavad et igasugune sekkumine elu ja surma teemadel inimese poolt on lubamatu. Meie kultuuriruumile on olnud võõras mõte sellest, et saab ka teisiti. Aga kas see peaks nii olema? Inimese autonoomne õigus oma keha ja ravi üle otsustamisel on ju ometi osa meie uskumustest ja ka praktikast. Nii on olnud võimalik võlaõigusseadusele tuginedes teha seni ja ka praegu otsustusvõimelisena tahteavaldus puhuks, kui otsustusvõime on tervise tõttu meid alt vedanud ning ka füüsilisel tervisel ei ole paranemise lootust.
Probleem on olnud sellise tahteavalduse kasutamise võimalikkus kriitilisel hetkel, kui just surijal ei ole paber juhuslikult jaki taskust võtta. Kodus lauasahtlis olevat tahteavaldust on võimatu järgida.
Fikseerime, millisel juhul inimese tahet rakendatakse
Nii on valminud seaduse eelnõu, mida sellel nädalal riigikogus arutatakse. Rõhutan, et see ei ole ei eutanaasia ega abistatud enesetapp, vaid teeb võimalikuks elulõpu tahteavalduse kandmise tervise infosüsteemi. Selliselt on teo- ja otsustusvõimelise täisealise inimese tahe tervishoiuteenuse osutajale kättesaadav ja rakendatav.
Eelnõu kohaselt võib ka piiratud teovõimega inimene teha elulõpu tahteavalduse kui arst peab teda otsustusvõimeliseks. Alaealisele see võimalus ei laiene. Nagu juba rõhutatud, ei ole võimalik soovida eutanaasiat ega abistatud enesetappu. Tagamaks inimese teadlikkuse valdkonnas, milles enamikul meist ei ole eriharidust, on nõutav elulõpu tahteavalduse esmasel tegemisel arsti nõustamine. Tahteavaldust võib alati muuta või tagasi võtta ja kehtib viimane teadaolev väljendatud tahe.
Tervise infosüsteemis esitatakse tahe digitaalselt, kuid saab ka esitada erandina paberil digioskuste puudumisel. Oluline osa tahteavalduses on fikseerida saabuv tervislik seisund, millisel juhul tahteavaldust rakendatakse. Kui seisund ei ole saabunud, mida hindab arst, ei ole võimalik ka tahteavalduses toodud elu pikendatavatest tervishoiuteenustest loobuda. Millest saab loobuda? Keeruline on anda ammendavat loetelu, kuid loobuda saab tulevikus muuhulgas sondiga toitmisest, kunstlikust hingamisest, elustamisest, keemiaravist jne.
Muidugi võib tekkida pelgus, et inimene, kes on teinud elulõpu tahteavalduse ja satub näiteks autoavariisse ning kohale saabunud kiirabibrigaad asub täitma tahteavaldust, loobudes elustamisest, kuigi see ei olnud inimese soov ja tahe oli avaldatud juhuks kui saabub ravimatu progressiivse kuluga haigus.
Arstide esmane ülesanne on anda esmaabi ja alles siis kui inimene on haiglas, tema seisund ning prognoos on hinnatud ja fikseeritud, on võimalik kaaluda kas tahteavalduses kirjeldatud seisund on saabunud ning kas tahet tuleb rakendada.
Tahteavaldus saaks võimalikuks 2027. aastast
Kas igaüks peab tegema tuleviku tarvis elulõpu tahteavalduse? Ei pea. Elundi ja kudede doonorluse nõusoleku on andnud ca 4% Eesti täisealisest elanikkonnast, ehkki see ei eelda arsti kohustuslikku nõustamist. Ka riikides, kus elulõpu tahteavaldus on olnud lubatud, on täisealisest elanikkonnast maksimaalset 10% vastava tahteavalduse teinud.
Aktiivselt on elulõpu tahteavaldusega tegeletud alates 2020. aasta sügisest, mil Eesti Arstide liidu eetikakomitee korraldatud konverents keskendus patsienditestamendi teemale. Seaduse eelnõuni on jõutud tihedas koostöös arstide, eetikute, huvigruppide ja riigiametnike vahel. Tegemist on hea praktikaga, kus vajadus ja lahendused kasvavad ning arenevad inimeste soovidest, arstide ja ekspertide tarkusest, jõudes seaduse paragrahvina riigikogusse.
Eelnõu vastuvõtmisel on elulõpu tahteavalduse tegemine võimalik Eestis alates 2027. aasta algusest.