Naiste bioloogiline staatus – vanus, sealhulgas pere loomise eeldus, võib saada paljude töövõimaluste puhul otsustavaks. Kahjuks mitte naise kasuks, kirjutab meie Tallinna linnavolikogu liige Eve Altrov.
Tööintervjuul küsiti mult kord, kas mul on lapsi. Vastasin eitavalt. „Aga te plaanite neid?“ küsis personalijuht siira uudishimuga. Olin 21. Tol ajal oli see küsimus tema jaoks ilmselt loomulik – naine selles vanuses, kes veel pole sünnitanud, „varsti kindlasti hakkab“. Tööandja jaoks tähendab see justkui riski. Hiljem mõtlesin, kas see küsimus oleks tulnud, kui ma oleksin mees. Või kui oleksin 45?
Tänapäeval toimub kõik rafineeritumalt, aga mõtteviis pole alati muutunud. Kuigi seadus selliseid küsimusi keelab, annavad paljud naised märku, et nende perekondlikku seisu siiski kaudselt uuritakse või tajutakse seda takistusena.
Töölepingu seaduse järgi tohib tööandja tööotsijalt küsida ainult sellist teavet, mis on seotud töö tegemise võimekusega. Võrdse kohtlemise seadus keelab selgelt diskrimineerimise soo ja perekondlike kohustuste alusel. Praktikas võib aga juhtuda, et tööandja ei esita küsimust otse, kuid teeb otsuseid eelarvamuste põhjal.
Eesti naine on tööturul justkui kahe tule vahel. Noor naine – potentsiaalne ema – on risk. Vanem naine – potentsiaalselt vähem paindlik või „kurnatud“ – samuti. Paljunemisvõime justkui määrab tema väärtuse või selle puudumise. Mitte haridus, mitte kogemus, mitte kompetents.
Me räägime palju palgalõhest, kuid vähem sellest, miks see lõhe üldse tekib. Üks osa sellest on kindlasti eelarvamustes: noor naine jääb varsti koju, vanem naine pole enam „näljane“ karjääri järele. Nii jääb töökoht sageli mehele – „turvalisele valikule“, kelle bioloogia ei „ohusta“ äriplaane.
Tööandja otsib paindlikkust, usaldusväärsust ja pikaajalist pühendumust. Aga paindlik on ka neljakümnendates naine, kelle lapsed on suuremad. Pühendunud on ka noor naine, kes alles alustab oma karjääriteed. Usaldusväärsus ei tule sünnikaardist, vaid suhtumisest. Ometi tundub, et naise CV-l on nähtamatu lisaleht – tema bioloogiline staatus.
Vabaneme eelarvamustest, palun!
Kogemused näitavad, et paljud naised tunnevad, nagu peaksid nad pidevalt end tööandjale „tõestama“ – kas siis noore naisena, et nad peale väljaõppe läbimist ei kavatse kohe jääda lapsepuhkusele, või vanema naisena, et nad suudavad kohaneda uute tehnoloogiatega ja töötada sama intensiivselt kui nooremad kolleegid. Mehed ei pea sageli sama tegema – nende perekondlik seis või vanus ei tõuse esile, vähemalt mitte määraval moel.
Seda ei saa alati ette heita konkreetsetele tööandjatele, vaid pigem ühiskondlikele ootustele, mis on visalt püsima jäänud, kuigi naiste roll tööturul on teinud tohutu arenguhüppe. Kui soovime tõeliselt võrdset ühiskonda, peame ka tööandjatena vaatama ausalt oma eelarvamustele otsa. Keda me tegelikult otsime – kompetentset spetsialisti või bioloogiliselt „turvalist“ kandidaati?
Tuleb tunnistada, et seadusandlus on muutunud paremaks. Võrdse kohtlemise seadus ja töölepingu seadus loovad kindlad piirid. Ent eelarvamused ei kao määrustega – need kolivad vaikusesse, ridade vahele, otsustesse, mida ei põhjendata. Hinnangud on lihtsalt liikunud „põranda alla“.
Vaatamata tööandjate leidlikkusele on naiste olukord tööturul siiski aja jooksul paranenud. Ometi kuulen jätkuvalt lugusid naistest, kes on kaotanud töö pärast laste sündi, või kes pärast 50. eluaastat pole saanud enam ühtegi tööpakkumist, kuigi kogemust ja tahet on rohkem kui küll. Miks peame naise väärtust mõõtma ajateljel, mille „parim enne“ ei sõltu tööoskustest, vaid viljakusest?
Tööandjad ei pruugi neid hoiakuid teadlikult kanda. Stereotüübid elavad meis kõigis – ka minus endas. Aga aeg on need lauale panna. Eelarvamused naise vanuse ja võimaliku emaduse kohta ei tee haiget ainult üksikisikule. Need piiravad ka majandust. Me kaotame väärtuslikku talenti, loovust, kogemust.
On aeg lõpetada naiste hindamine selle järgi, millal ja kas nad lapsi saavad – või siis enam ei saa. Naisel ei ole „õiget vanust“ tööeluks. On vaid õige inimene õiges rollis – sõltumata tema vanusest või bioloogiast.