On läinud nii, et „kirikuküsimusega“ olen pidanud tegelema veidi rohkem kui paljud teised riigikogu liikmed, kirjutab Maria Jufereva-Skuratovski.
Pärast seda, kui parlament tunnistas Moskva patriarhaadi terroristlikuks organisatsiooniks, sai selgeks, et Eesti Õigeusu Kirik peab oma põhikirja, nime ja tegevuse korraldust muutma.
Olen korduvalt kohtunud kiriku esindajatega. Minu peamine sõnum neil kohtumistel on olnud, et kirik peab koos riigiga – antud juhul siseministeeriumiga – jõudma kokkulepeteni, mis võimaldaks tal rahulikult Eesti õigusruumis edasi tegutseda.
Rääkisime põhikirja muutmise vajadusest, et seal ei esineks enam viiteid Moskva patriarhaadile ning et kirik poleks enam mingilgi moel sellest juriidiliselt sõltuv. Minule oli kõige olulisem, et see side katkestataks just juriidilisel tasandil.
Loomulikult pidi ka nimest kaduma igasugune viide Moskva patriarhaadile. See oleks näidanud kiriku valmisolekut kompromissiks olukorras, kus Moskva patriarh toetab avalikult Venemaa agressiooni Ukrainas.
See juriidilise eraldumise protsess (põhikirja ja nime muutmine) ei kulgenud kergelt ning võttis rohkem aega, kui tegelikult vaja oleks läinud. Arvan, et Moskva patriarhaat, mis on sulandunud Kremliga ühte, on sellesse protsessi sekkunud, sekkub praegu ja sekkub ka edaspidi.
Moskvale on kasulik, kui kirikuteema Eestis on pideva konflikti allikas – et saaks väita, nagu lisaks venelaste ahistamisele surutaks siin alla ka õigeusklikke. Ja selles osas ei aita meid ei nime ega põhikirja muutmine ega uus seadus. Seda tuleb mõista ning olla valmis erinevateks provokatsioonideks.
„Kirikueelnõu“ nägi ette mitte ainult nime ja põhikirja muutmist, vaid ka lahkumist kanoonilisest alluvusest. See tähendab, et õigeusukirik (endine Moskva patriarhaadi filiaal) peaks kas liikuma nn halli kanoonilisse tsooni või liituma Konstantinoopoli patriarhaadiga.
Vestlustest õigeusukiriku esindajatega sain aru, et just kanoonilise alluvuse küsimused on nende jaoks kõige keerulisemad. Mõte liikumisest kas halli tsooni või Konstantinoopoli patriarhaadi alla tekitab neis tugevat vastuseisu. Tegelikult on nad valmis vastutuse oma tuleviku eest lükkama riigi õlgadele – et riik võtku vastu seadus ja otsustagu siis ise, mis edasi saab. Ei saa välistada, et sellise käitumisstrateegia taga on Moskva mõjutus.
Mul ei olnud kahtlust põhiseaduse muutmise osas, mis puudutas kolmandate riikide kodanike ja määratlemata kodakondsusega isikute valimisõiguse piiramist (muide, nn halli passiga inimesed saavad veel viimast korda hääletada järgmistel kohalikel valimistel). Kaalul oli Eesti julgeolek, areng ja iseseisvuse säilitamine.
Aga konkreetse kirikuseaduse menetlemise käigus ei tekkinud mul veendumust, et see suurendaks kuidagi Eesti julgeolekut. Alates Venemaa sissetungist Ukrainasse ei ole ma kordagi kuulnud Eesti õigeusu vaimulike või usklike suust äärmuslikke ega vaenu õhutavaid väljaütlemisi. Kui selliseid oleks olnud, oleks julgeolekuasutused sekkunud juba ammu.
Moskva patriarhaadi metropoliit Jevgeni, kes pikalt ei suutnud selgelt sõnastada oma seisukohta sõja suhtes, on ammu Eestist välja saadetud. Piiskop Daniel aga üllatas ÜROs peetud kõnega, rääkides ohust usuvabadusele. Tegelikkuses ei ole Eestis usuvabadusele mingit ohtu. Pühtitsa kloostri nunnad andsid samuti mõista, et nad ei kavatse mingeid otsuseid langetada.
Ja mingil hetkel sain ma aru, et selle seaduse vastuvõtmisega me probleemi ei lahenda, vaid loome endale hoopis uusi, mida tuleb lahendada aastaid. Iseenda jaoks teadvustasin, et ma ei ole valmis võtma vastutust Eesti õigeusu kiriku tuleviku eest.
Mõni päev tagasi, pärast seaduseelnõu teist lugemist, pöördus minu poole üks sõber, Tallinna õigeusu koguduse preester. Ta juhtis tähelepanu praeguse kirikuseaduse sõnastusele, kus seisab: „Usulise ühenduse vaimulik võib olla isik, kellel on õigus hääletada kohalike omavalitsuste valimistel.“
Sisuliselt tähendab see, et pärast põhiseaduse muudatuste jõustumist võib kiriku vaimulik olla ainult Eesti kodanik. Loomulikult on see ebaõiglane – piisaks sellest, kui inimesel oleks seaduslik alus Eestis elamiseks ja töötamiseks.
Ometi ei pööranud sellele punktile keegi seaduse lugemisel tähelepanu ega esitanud vajalikke muudatusi. Kus olid kiriku agarad kaitsjad, ei oska ma öelda. Võtsin ise ühendust vastava komisjoni kolleegidega ja uue siseministri Igor Taroga.
Ministeerium reageeris kiiresti – hääleõigus ja õigus teenida vaimulikuna ei tohi olla omavahel seotud! Vastav muudatus seadusesse tehakse.
Usun, et olen teinud piisavalt, et kirikuküsimusele oleks juriidilisel tasandil leitud väärikas kompromiss. Mis puutub aga kanoonilise alluvuse teemat, siis selles ei ole isegi teoloogid suutnud ühist seisukohta leida – seega mina jään kõrvale.